plahvatus Temp-le'i värava juures poleks tema kõrvu sel pidulikul ja dramaatilisel silmapilgul nõnda kurdiks teinud kui need mõned sõnad uksehoidja suust: «Tema eminents härra Bourboni kardinal.» See ei tähendanud, nagu oleks Pierre Gringoire härra kardinali kartnud või põlanud. Tal polnud selleks nõrkust ega upsakust. Ta oli ehtne eklektik, nagu nüüd öeldakse, kuuludes nende kõrgete, tugevate, mõõdukate ja rahulike vaimude hulka, kes oskavad alati keskteed käia, stare in dimidio rerum, kes on arukad ja pooldavad liberaalset filosoofiat ning kes seejuures arvestavad ka kardinale. See on väärt ja surematu tõug filosoofe, kellele tarkus, see uus Ariadne, näib lõngakera * kätte andnud olevat, mille lahtihargneva lõnga järel nad maailma algusest peale liiguvad läbi inimlike nähtuste labürindi. Neid leiab igal ajastul ja alati samasugustena, see on, alati vastavatena oma ajale. Jättes kõrvale meie Pierre
«Ahaa!» naeris Oodo. «Tarapita pahandab «Tölbi» üle. Miks sa «Tarapita» ei hüüdnud? Tule siia, Tarapita!» Tarapita ilmus saba liputades põõsa tagant. Poiss ja koer heitsid selili maha, Tarapita ajas neli jalga sirukile, pigistas silmad kinni ja näis sügavasti uinuvat. Korraga sosistas Oodo: «Kass tuleb!» -- ja koer pühkis kui tuisk ja tolm minema, noor rüütel tagantjärele. Kui Oodo ja koer olid läinud, ütles Jaanus tasakesi Emmile, kes kuskilt lehelt lepatriinu oli tabanud ja seda oma valgete sõrmekeste vahel patseerida laskis: «Nüüd pean ma hoovi minema. Isa vahest otsib juba.» 21 Emmi pigistas õrnalt pihu kinni, nii et lepatriinu vangi jäi, vaatas kahetsedes Jaanusele otsa ja tahtis midagi öelda. Aga sel silmapilgul tormas Tarapita põõsa tagant välja ja tõukas nii töl-bilt tütarlapse käe külge, et pihk lahti läks ja lepatriinu rohu sisse kukkus. «Oh sa rumal Tölp!» hüüdis Emmi ja vaatas naeratades Jaanuse otsa
Olgu pealegi, naisest sündinud inimese elu on lühike ja täis muret, nagu pühakiri ütleb, ja ma usun, et see nii on. Ta teeb täna pärast lõunat poppi, ja karistuseks selle eest olen ma lihtsalt kohustatud teda homme tööle sundima. On küll väga karm teda laupäeval, kus kõik poisid on vabad, tööle panna, aga ta vihkab tööd rohkem kui midagi muud ja ma pean ometi veidigi oma kohust täitma, muidu saadan lapse hukatusse.» Tom tegi tõesti poppi ja tal oli, väga lõbus. Ta jõudis tagasi koju just parajaks ajaks, et aidata neegripoisil Jimil järgmiseks päevaks puid saagida ja enne õhtusööki halgusid peeneks lõhkuda -- vähemalt oli ta õigel ajal kohal, et Jimile oma seiklusi jutustada, kuna Jim tegi kolmveerandi tööst. Tomi noorem vend (või õigemini poolvend) Sid oli oma tööga (pilbaste korjamisega) juba valmis, sest ta oli vaikne poiss ja tal polnud tülikaid seiklejakalduvusi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
