ped arenema siis, kui hakati süsteemselt analüüsima selle tegevuse teoreetilisi aluseid, milles põimusid sotsiaalne ja pedagoogiline aspekt. Karl Mager(1810-1858) ja Adolph Diesterweg(1790-1866) võtsid esimesena kasutusele sotsiaalpedagoogika mõiste ja seletasid selle sisu. Mager- kasvatuslik uurimuse osa, milles käsitletakse kasvatuse ühiskondlikke seoseid. Diesterweg- rõhutas pedagoogilist aspekti viletsusse sattunute aitamisel. Paul Natorpi(1854-1924) ja Herman Nohli(1879-1960) teoreetilised konstruktsioonid, kus oli ühine idee inimväärikusest, ühiskondlikust demokraatiast ja kasvatuse esmajärgulisest tähtsusest võitluses viletsuse vastu. Klaus Mollenhauer(1928-1998) ühiskonnakriitiline sotsiaaluurimus ja mõtteviis. Herman Giesecke (1932) rõhutab modernse sotsiaalpedagoogika ühiskonakriitilist ja emantsipatoorset olemust ning muutuste vältimatust sotsiaalpedagoogilises mõtteviisis. 1960
jaoks on kõige olulisemateks normaliseerumise tunnusteks aga lõpuperioodi. Niemeyeri arvates põhines vaimuteadusliku sotsiaal- sotsiaalpedagoogika-alaste teadmiste levik teistesse teadusvaldkon- pedagoogika edu 1920. aastate alguses mitmel õigel otsusel. Vai- dadesse ning sotsiaalpedagoogika järkjärguline kohandumine teadusele muteadusliku sotsiaalpedagoogika peaesindaja Herman Nohli kont- esitatavate üldiste standardite ja kvaliteedikriteeriumitega (Lüders ja septsioon vastas hästi ajastu reformpedagoogilisele vaimule ning oli Winkler 1992, 363-(364). Lüders ja Winkler (1992,367) märgivad eelkõige sihitud kähe konservatiivse kasvatusinstitutsiooni vastu. kokkuvõtlikult, et sotsiaalpedagoogika on muutunud uueks Esiteks pakkus Nohl selge alternatiivi tollal laialt kritiseeritud kooli-
teatud mõttes ,,seedimine". Steiner õpetajast: õpetamine on elav kunst õpetaja ja õpilase koosmõju. Teadmiste kontrolli asemel peaks kindlaks tegema, kas tulevane õpetaja suudab õpilastega viljakaid suhteid luua, kas ta on võimeline süvenema kujuneva inimese hinge ja kogu tema olemusse. S.H.Nohl (1879-1960). Oma aja silmapaistvam esindaja. Sotsiaalpedagoogikat tuleb käsitleda eraldiseisva teadusena või pedagoogika ühe valdkonnana. Nohli jaoks oli esmatähtis ühiskondlik tegelikkus ning ajalooliselt väljakujunenud kasvatustegevus selle osana pedagoogilises teoorialoomes (,,praktika enne teooriat"). Oluline oli idee inimväärikusest, ühiskondlikst demokraatiast ja kasvatuse esmajärgulisest tähtusest võitluses viletsuse vastu. Pööras erilist tähelepanu sotsiaalpedagoogika arendamisele ametialase tegevusena ja erilise ühiskondliku tegevussüsteemina. Rõhutas indiviidi aspekti. Kuulsaim postulaat
annaabi.ee 
