sealjuures Põrguhaua põhjal lasuvate organogeensete setete õietolmu analüüsi esialgsetest tulemustest. Ta sidus need naabruses asuvast siirdesoost saadud andmetega. Nii Ago Aaloe kui ka palünoloog Helgi Kessel pidasid seda tulemust vaid esialgseks. 1.2. Meenikunno raba Meenikunno raba (vt joonis 2) oma arvukate laugaste ja soosaartega jääb Veriora valla lääneossa. Raba on otsekui surutud kahe suurema tee, ühelt poolt Võru-Räpina maantee ja teisest küljest Nohipalo-Lepassaare tee vahele. Meenikunno maastikukaitseala on moodustatud 1981. aastal sookaitsealana. 1999. aastal suurendati pindala (2649 ha) ja nimetati ümber maastikukaitsealaks. Kaitseala eesmärk on säilitada ja kaitsata omapärast Meenikunno raba ökösüsteemi, Nohipalu Valg- ja Mustjärve, Nohipalu mõhnastikku ja kaitsealuste liikide elupaiku. Kaitseala kuulub üleeuroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000. 5 Joonis 2
moodustatud 1981. aastal sookaitsealana, mida 1999. aastal suurendati kaitseala pindala 2651 hektarini. Kui 1981. aastal loodi kaitseala Meenikunno raba kaitseks, siis 2015. aastal organiseetiti see umber looduskaitsealaks. Kaitseala eesmärgiks on säilitada sealset omapärast raba, Nohipalu järvede, Nohipalu mõhnastikku ning kaitsealuste liikide elupaiku. 1. Meenikunno LKA andmed Meenikunno looduskaitseala asub Põlva maakonnas Veriora vallas Leevi, Lihtensteini, Nohipalo ja Vinso külas ning Orava vallas Kamnitsa ja Rebasmäe külas. Looduskaitseala suurus on 3015 hektarit (joonis 1, 2). Joonis 1. Meenikunno LKA asukoht Eesti kaardil. (Google maps 2018) Joonis 2. Meenikunno LKA. Maa-ameti kaardirakendus. Maa-ameti mullakaardi andmetel leidub Meenikunno looduskaitsealast üsna palju erinevaid muldi nagu näiteks R’’’, LG, LPg, LP, LkI, M’’’, S’’’, S’’, S’, LIIg, LIg, LkG, LG1, LI, LII, LPG, GI, Dg
Loodusesemete nimed. Selles valdkonnas on nimekorraldusel ees kõige avaram tegevusväli, nt: 1) uus vooluvete nimistu, kus nimetamispõhimõtteid oleks muudetud; 2) uus järvede nimistu, mis arvestaks nii A Mäemetsa raamatuid, avalike siseveekogude kinnitatud nimekirja kui ka põhikaarti. Nii järvede kui ka soode nimede puhul muutub väikeste objektide juurde minekul probleemiks nimede kordumine. Oleks vaja välja pakkuda mingi standard, kuidas kirjutada, kas Tsolgo Mustjärv, Nohipalo Mustjärv, Lutsu Mustjärv, või Mustjärv Lasva vallas Tsolgo külas jne. Kaikal ja Rimmis on iga teise talu maadel oma Nurmmägi, aga üks Nurmmägi, suurim tõus AntslaTsooru maanteel oleks kindlasti väärt ka kohanimeregistrisse kandmist. Ehk peaks esialgu tegelema just määratlemisega, milliste parameetritega peaks olema loodusobjekt, et selle nime kohanimeregistrisse kanda, kusjuures arvestataks ka kultuurilisi parameetreid: käidavus, tuntus, legendid. Asulanimed. Kuigi 1997
annaabi.ee 
