Täpitähtede tarbeks on X1-l klahv, millele vajutades saab lisada täishäälikutele nii täppe kui kriipse, samuti on eraldi ,,@" ja ,,?" väga meeldiv. Kui millegi kallal viriseda, siis võiks olla olemas ka Alt ja Ctrl. Nokialgi on päris klaviatuur olgugi et veel miniatuursem kui Xperial, on ka see üllatavalt kasutatav. Tavatelefoni numbriklahvide alt tähtede otsimisega pole asjal midagi ühist, sõnumite ja meilide kirjutamine läheb nobedalt. Olemas on täpitähed, puudu on vaid ,,õ". Taas on kahju Samsungist. Virtuaalne klaviatuur hammustab ära enamiku ekraanipildist, nii jääb nähtavat teksti vaid rida-paar. Täpitähti tuleb otsida eraldiavatavast sümbolite sektsioonist, sama käib ka @- märgi kohta. Ja muidugi ei tasu unustada tuima ekraani kõik see kokku moodustab pehmelt öeldes frustreeriva terviku. Ekraan Mida suurem, seda parem, selles pole kahtlust. Kuid suuruse kõrval on ekraanidel veel üks
ta juba enne maas, kõri puru, kui oli jõudnud häire vallandada. See võitis tiivulisele veidi aega juurde. Shurei sammus ikka veel enesekindlalt kahe mehe poole, kui see 'miski', keda ta enne eiranud oli, ta tee tõkestas. Nad jäid tõtt vaatama, roheline halliga peegeldudes segunemas. ,,Kes kurat sa veel oled?" Elisa naeratas koletislikult ja tegi kaares hüppe, kriimustades sügavalt Shurei paremat õlga. Ta oli sihtinud kõri, kuid osav kütt oli nobedalt kõrvalpõike teinud. Ometigi sellest haavast piisas, et paar veretilka jalge all olevatele okastele langeks. Lõhnast meelitatud, limpsas Halltiib keelt ta tahtis veel. ,,Oh issand!" hüüatas Shurei ja võttis mõõga üle vasakusse kätte, ,,Tehke ometi midagi!" Kuid ta oli oma metsiku vastasega üksinda jäetud, kõik teised kütid põgenesid eri suundades metsa laiali, kus teised kiskjad neile kiire lõpu tegid. ,,Sina ja mina kas pole suurepärane, kütt?" ,,Kütt
Hulgused sundisid teda pingile ronima. Clopin ise astus juurde, pani talle köie kaela ja patsutas õlale: 87 «Hüvasti, sõber! Nüüd sa enam ei pääse, olgu sul sees kas või paavsti enese soolikad.» Sõna «armu» suri Gringoire'i huultel. Ta vaatas ringi. Polnud mingisugust lootust: kõik irvitasid. «Viinanina,» pöördus Argoo riigi kuningas hiiglasuure volaski poole, kes teiste seast välja astus, «roni üles põikpuule.» Nobedalt ronis see üles, ja kui Gringoire hetk hiljem üles vaatas, nägi ta hirmuga, et hiiglane juba tema pea kohal varitses. «Nüüd siis,» sõnas Clopin Trouillefou, «niipea kui ma käsi plaksutama hakkan, lööd sina, Punane Ändry, põlvega tal pingi alt minema, sina, Francois Chante-Prune, riputad ennast selle lontruse jalgade külge, ja sina, Viinanina, hüppad talle kukile, kõik kolm ühe korraga, kas kuulete?» Gringoire võpatas. «Kas olete valmis
annaabi.ee 
