pinnale sadenevad raua- ja mangaaniühendid. See toimub siis, kui rakud lagundavad orgaanilisi rauaga kompleksis olevaid aineid, näiteks humiinaineid. Raua oksüdatsioonist energiat ilmselt ei saa. Kui rauarikkas vees on rauda oksüdeerivaid baktereid rohkesti, siis värvuv vesi pruuniks. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. T Niitjad bakterid Niitjas bakter Beggiatoa kogub rakkudesse väävlitilku. Suuremõõdulistel Beggiatoatel on rakkudes nitraadivakuoolid. Oli bakter, kellel Sergei Vinogradski kirjeldas esimesena kemolitoautotroofse toitumistüübi. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. Tiina Alamäe Paremal Vinogradski joonistus sellest bakterist. Kui mitu uut niiti algatavat rakku kinnitub koos, siis moodustub niitide rosett. Thiothrix on bakter, kes saab energiat redutseeritud väävliühendite oksüdatsioonist. Rakkudes näha väävlitilgad.
Valgusmikroskoobis ei ole hästi nähtavad, elektronmikroskoobis küll. Nanobakterid suurus on 0,05-0,2 µm (50-200nm). 10x väiksemad tavalistest bakteritest. 14. Eripind Pindala ja ruumala suhe. Mida väiksem on rakk seda suurem on tema eripind. Suur eripind võimaldab kiiret metabolismi keskkonnaga, mis toimub bakteritel vahetult läbi pinna, kas difusiooniga või membraanis olevate transporterite vahendusel. Sisaldised rakus (suured nitraadivakuoolid, väävliterad) vähendavad tsütoplasma aktiivruumala ja suurendavad eripinda (nt. Thiomargarita). Eripind sõltub ka kujust nt kerakujulisel bakteril on eripind väiksem kui peenikesel pulgal. Eriti suur eripind on lamedal plaatjal bakteril. 15. Bakterite kirjeldamisel ja määramisel kasutatavad ehituslikud (morfoloogilised) ja mitteehituslikud tunnused. Ehituslikud tunnused: 1. Raku kuju 2. Agregatsioon 3. Kapsli olemasolu 4
Genoom on väike. Chlamydia trachomatis'el on näiteks 894 valku kodeerivat geeni, Chlamydophila pneumoniae'l veidi üle 1000. Täielikud genoomijärjestused paljudel olemas. Kasvavad ainult elusrakus. On rakusisesed parasiidid. Neil on elutsükkel, milles vaheldub 2 vormi: nakatamisvõimeline ja väliskeskkonnas vastupidav vorm (elementaarkehad) ning rakusisene paljunemisvõimeline vorm (retikulaatkehad). Suurte bakterite eripinna probleemid ja nende lahendamine. Sisaldised rakus (suured nitraadivakuoolid, väävliterad) vähendavad tsütoplasma aktiivruumala ja suurendavad eripinda. Seda teed on läinud mõned väga suured bakterid nagu Thiomargarita ja Thioploca. Bakterite kirjeldamisel ja määramisel kasutatavad ehituslikud (morfoloogilised) ja mitteehituslikud tunnused. Ehituslikud: 1) raku kuju, 2) Agregatsioon (kogumite moodustamine), 3) kapsli olemasolu, oluline patogeenidel, kaitseb neid fagotsütoosi eest 4) jätkete olemasolu, 5) raku suurus,
Toitained jõuavad rakku kas difusiooniga või rakumembraanis paiknevate transporterite vahendusel. Seega on sedasorti toitujale vajalik suur eripind ehk väikesed raku mõõtmed. Ka on väikesed organismid väga tihedas kontaktis väliskeskkonnaga ja reageerivad kohe adekvaatselt selle muutustele. Eripind sõltub ka raku kujust. On kujusid, mis võimaldavad väga suurt eripinda- eriti suur eripind on lamedal plaatjal bakteril. Sisaldised rakus (nitraadivakuoolid, väävliterad) suurendavad eripinda ja vähendavad tsütoplasma aktiivruumala. Thiomargarita sees on väga suur nitraadivakuooli, kasutab nitraati hingamiseks. Eripinna arvutamisel mitte arvestada nitraadivakuooli ruumala. Thiomargarita- saab energiat H2S-i oksüdeerimisest Thioploca- ,,väävlipats". Niidid paiknevad sajakaupa ühes tupes, niit koosneb tuhatkonnast ühesugusest rakust. Epulopiscium fishelsonii- suur bakter, algselt peeti algloomaks. Pikkus kuni 600 µm. Suurem kui kingloom
o Pulkbakteritel, eriti peenikestel pulkadel, on SUUR ERIPIND võrreldes nt sama ruumalaga kerabakteritega. See võimaldab kiiret ainevahetust keskkonnaga läbi raku pinna, mis tagab kiire kasvu. o Väga suurtel bakteritel on probleem, et eripind jääb väga väikeseks. Seetõttu üritavad nad seda kaudselt suurendada, vähendades tsütoplasma aktiivset mahtu sisaldistega ja vakuoolidega. Bakteritel Beggiatoa, Thiomargarita ja Thioploca on rakkudes suured nitraadivakuoolid. o Õhukestel lamedatel ruutudel on väga suur eripind. Need bakterid hõljuvad soolase vee pinnal ja võtavad kogu pinnaga vastu valgusenergiat, et selle arvel ATPd sünteesida. Päikesepatarei. o Mida väiksem on bakter, seda suurem on tema eripind. o Kokkidel (kerabakteritel) on väiksem eripind kui teise kujuga sama ruumalaga bakteritel, nt pulkbakteritel. Seetõttu on nad vastupidavamad nt kuivusele ja osmootse rõhu muutustele keskkonnas
Mida väiksem on rakk, seda suurem on tema eripind (pindala ja ruumala suhe). Bakterid toituvad osmootselt kasutavad lahustunud aineid kogu raku pinnaga. Seega on sedasorti toitujale vajalik suur eripind ehk väikesed raku mõõtmed. Kerakujulisel bakteril on eripind väiksem, kui peenikesel pulgal. Eriti suur eripind on lamedal plaatjal bakteril, Haloquadratum walsbii, soolase vee arhe, kes fotosünteesib ja tema rakk on nagu suure pinnaga päikesepatarei. Sisaldised rakus (suured nitraadivakuoolid, väävliterad) vähendavad tsütoplasma aktiivruumala ja suurendavad eripinda. (Thiomargarita , Thioploca) 22. Suurimad, suured ja väikseimad bakterid. Epulopiscium fishelsonii, Thiomargarita namibiensis, Chromatium oceanii Suured bakterid on niitjad bakterid, kelle niidi pikkus võib ulatuda 500 µm-ni. Mõne tsüanobakteri (Oscillatoria) niidi pikkus võib olla kuni 12 mm (läbimõõt 20-25 µm). Ka spiroheetide rakud võivad olla väga pikad, kuni 500 µm.
annaabi.ee 
