Mõne tsüanobakteri niidi pikkus võib olla kni 12 mm. Üherakulistest bakteritest on ühed suuremad spirillid, Thiospirillum jenense ja Chromatium okeanii, kelle pikkus ulatub 50 m-ni. Ka spiroheetide rakud võivad olla väga pikad, kuni 500 m. o Suurimad Thiomargarita namibiensis. Ühe raku diameeter on 100-750 m. Ta moodustab rakkude kette, mis on palja silmaga nähtavad. Suurema osa raku ruumalast võtab enda alla nitraadivakuool, mis aitab vähendada aktiivset tsütoplasma mahtu ja seeläbi suurendada kaudselt mikroobi eripinda. Epulopiscium fishelsonii. Ühe raku pikkus on üle 600 m ja ruumala miljon korda suurem, kui tavalistel bakteritel. Suurem kui kingloom. o Väiksimad bakterid on mükoplasmad. Arvatakse, et mükoplasma rakk on iseseisvalt eksisteerida suutva elusraku suuruse alampiir. Viimasel ajal on ilmunud artikleid nanobakteritest, kelle suurus on 0,05-0,2 m.
väga pikad, kuni 500 µm. Väga suur bakter on Epulopiscium fishelsonii, keda algselt peeti algloomaks. Tema pikkus on üle 600 µm ja ruumala miljon korda suurem, kui tavalistel bakteritel. Ookeanisetetest on leitud veel üks hästi suur bakter- Thiomargarita namibiensis. Tema ühe raku diameeter on 100-750 µm. Ta moodustab rakkude kette. Nähtav palja silmaga. Ta on kemolitotroof, kes oksüdeerib väävlit nitraadiseoseliselt. Et rakus nitraati varuks hoida, on tal rakus suur nitraadivakuool, mis võtab enda alla 98% rakust. Väikseimad bakterid on mükoplasmad (enamik mükoplasmasid on parasiitsed), kestata bakterid, kelle väiksemate esindajate rakkude diameeter on 0.1-0.15 µm. Arvatakse et mükoplasma rakk on iseseisvalt eksisteerida suutva elusraku suuruse alampiir. Aga viimasel ajal on ilmunud artikleid ka nanobakteritest, kelle suurus on 0.05-0.2 µm. Geoloogid avastasid nad skaneerivat EM kasutades
Nt mõne tsüanobakteri niidi pikkus võib olla kuni 12mm (hästi peenikesed). Klamüüdiad on ühed väiksemad bakterid. Thioploca (väävlipats) niitide pikkus võib ulatuda 7cm-ni. Niidid paiknevad sajakaupa ühises tupes. Jämedamad niidid (10 ja 35 µm läbimõõdus) kuuluvad kahele Thioploca liigile. Ookeanisetetest on leitud veel üks hästi suur bakter Thiomargarita namibiensis. Suur ümar bakter (d=100-750 µm), mis moodustab rakkude kette. Rakus on suur nitraadivakuool, mis võtab enda alla 98% rakust. Mükoplasma bakterid on ühed väiksemad. Kestata bakterid, kelle väiksemate esindajate rakkude d=0,1-0,15 µm. Valgusmikroskoobis ei ole hästi nähtavad, elektronmikroskoobis küll. Nanobakterid suurus on 0,05-0,2 µm (50-200nm). 10x väiksemad tavalistest bakteritest. 14. Eripind Pindala ja ruumala suhe. Mida väiksem on rakk seda suurem on tema eripind. Suur eripind võimaldab kiiret metabolismi keskkonnaga, mis toimub
Tema pikkus on üle 600 µm ja ruumala miljon korda suurem, kui tavalistel bakteritel. Seega on ta suurem, kui näiteks kingloom. Ookeanisetetest on leitud veel üks hästi suur bakter- Thiomargarita namibiensis. Seega on suurim tuntud bakter. Tema ühe raku diameeter on 100-750 µm, seega peaaegu 1 mm. Ta moodustab rakkude kette. Nähtav palja silmaga. Ta on kemolitotroof, kes oksüdeerib väävlit nitraadiseoseliselt. Et rakus nitraati varuks hoida, on tal rakus suur nitraadivakuool, mis võtab enda alla 98% rakust. Väikseimad bakterid on mükoplasmad (enamik mükoplasmasid on parasiitsed), kestata bakterid, kelle väiksemate esindajate rakkude diameeter on 0.1-0.15 µm. Arvatakse et mükoplasma rakk on iseseisvalt eksisteerida suutva elusraku suuruse alampiir. Aga viimasel ajal on ilmunud artikleid ka nanobakteritest, kelle suurus on 0.05-0.2 µm. Geoloogid avastasid nad skaneerivat EM kasutades kivimitest (lubjakivi, dolomiit, savi) ja
oksüdatsioonist); Fototroofsed S-bakterid (kasutavad H2S, tiosulfaati või So redutseerijana fotosünteesil); väga paljud arhed vajavad S. Nad kas oksüdeerivad väävlit või redutseerivad seda. Mõned liigid saavad teha mõlemat (Acidianus). Thioploca saab energiat H2S oksüdatsioonist ja talletab vaheproduktina väävliteri rakku. Thiomargarita namibiensis (tioonbakter) on väga suur bakter, kelle peaaegu kogu raku võtab enda alla nitraadivakuool. Rakukesta alla kogunevad aga väävlitilgad, mis on H2S oksüdatsiooni vaheproduktiks. Merebakteritel on ohtralt kasutada dimetüülsulfoniopropionaati, DMSP, on osmo- ja sterssiprotektoriks merevetikatel, seda sünteesitakse metioniinist. Ta vabaneb vette suures koguses lagunevatest vetikatest. Merebakteritel on kemotaksis DMSP-le ja nad moodustavad vetikate pinnal biokilet, et DMSP oleks neile paremini kättesaadav. DMSP on merebakteritele väävliallikaks, aga ka C-allikaks
annaabi.ee 
