vähemalt mitte see aasta!" Siis ta naeratas ja haldjad jätkasid oma tansupidustust. Martinit polnud vaja kakskordselt paluda tal olid kaks soovi juba valmis. Seega ta ütles: "Ma soovin, et mu isa leiaks lõppude lõpuks hästitasutava töökoha, et ema enam põllul rabama ei peaks. Teiseks tahan ma, et Mariil elus veaks ja ta endale armastava abikaasa leiaks. Ja kolmandaks..." Kuninganna naeratas. "Ma tean, mis sulle endale ära kuluks!" lausus ta hellalt ja nipsutas sõrmi, mispeale ümber laste kollaseid tähesädemeid pilduma hakkas, kuni see muundus tõeliseks keeristomiks, mis kiljuvad Marii ja Martini taeva poole üles vedas. Paari hetke pärast tähekeeris hajus ja nad seisid oma taluõuel, hommiku mahe valgus õhetavaid põski paitamas. "Sulle on vaja perearmastust, kallis Martin..." kajas poisi peas ja siis Martin mõistis, mis siin elus see kõige tähtsam on: armastada ja olla armastatud!
Tavaliselt saatis Meister kõik söögi ja öömaja tahtjad sõimu saatel minema. Tornkübarik aga ei teinud sõimust välja, vaid istus Meistri laua taha ja põrnitses teda altkulmu. Korraga ta sülitas ja lauale tekkis punane hiir. Meister sülitas talle vastaseks musta ja ühesilmse hiire. Tornkübarik tegi sõrmenipsu ja hiir muutus kassiks, must hiir samuti mustaks kassiks muutus. Loomad võitlesid edasi. Siis tegi Meister sõrmenipsu ja kass muutus mustaks kukeks. Ka möldrisell nipsutas sõrmi ja punane kass muutus kukeks. Nüüd jätkus võitlus kukkede vahel. Punane kukk peksis musta halastamatult. Lõpuks sai must kukk punase käest vabaks ja põgenes metsa poole. Sellega oli võitlus läbi ja Meister pidi tunnistama oma lüüasaamist. Tornkübarik käskis endale tuua kõike head- paremat süüa-juua. Seda ta ka sai. Tornkübarik sõi ja jõi oma kõhu täis ning siis läks oma teed. Poisid aga hiilisid vaikselt
Kellegil ei tulnud head mõtet, kuidas Karu julgusevõtit tagasi saada, sest see oli ju Susi käes. Pekka arvas, et Haldjas võiks midagi ette võtta, sest ta on ju haldjas. Haldjas rääkis oma ainukese nõiduse välja. See nõidus pidi kõik kurjad olendid heaks muutma. Ja see, kelle peale laternaga näitad, see muutubki heaks. Pekka tahtsis, et Haldjas seda näitaks. Haldjas võttis välja oma laterna ja luges ette salmikese ja nipsutas sõrmi. Aga Haldas näitas kogemata laternaga valgust Rebasele ja see lippas kohe Haldja juurde ja riputas ennast talle kaela. Haldjas põgenes Rebase eest. Kuid järsku meenus talle, kuidas seda nõidust ära võtta. Haldjas koksas Rebasele käega vastu pead ja Rebane oligi peaagegu endine. Pekkale tuli aga hästi hea mõte, kuidas seda võtit kätte saada. Ta võttis Kassikaku õlgadest kinni ja hakkas teda keerutama.
annaabi.ee 
