tegelane , suutes petta nii palju naisi ja andes neile lootust armastusele ,mida nad kunagi tunda ei saa võttes mõneltki naiselt lootuse ,,viimasle võimalusele" armastuseks. Filmist: Kaljo Kiisa vana hea ,,Nipernaadi" film Tõnu Kargiga peaosas. ,,Nipernaadi"on üks osa eesti filmiklassikast, mida paljud meist uuesti tagasi pöörduvad. Kaljo Kiisk oli teinud juba kümmekond filmi, enne kui 1983.aastal ,,Nipernaadini" jõudis. August Gailiti romaani novellides ,,Toomas Nipernaadi" oli ta lugenud korduvalt ja ikka tihedamini veel üle lugenud, leides sealt iga kord midagi uut. Filmi stsenaariumi kirjutas Juhan Viiding, kelle idee oli kasutada filmis Anne Maasiku ,,Rändaja õhtulaulu". Tänaseks on ,,Rändaja õhtulaulust" saanud Nipernaadi laul, nii nagu Tõnu Kargist vaieldamatult ehe Nipernaadi, ehkki ta väliselt Gailiti rändajaga sugugi ei sarnane. Esialgu proovitigi Nipernaadi
+ 1935 Raamatuaasta + 1937-40 "Varamu" (peatoimetaja Visnapuu) Loomingule konkurent poliitilises plaanis, sest Loomingut antakse välja Tartus ja selle puhul tajutakse teatavat opositsiooni ametlikult kultpoliitikale. Ajakiri on kindlasti väga professionaalselt tehtud ajakiri. Ajakirjad katkevad MS tõttu, aga tekivad ajutised asendused: 1940 "Sirp ja vasar" 1942-1943 "Ammukaar" 1943-1944 "Sõjasarv" Üks võimalus periodiseerida kirjandust: + 1917-1928 (Siurust "Toomas Nipernaadini") Nips tähendab suuremat pööret proosa suunas. Retseptsioonikriitikas on näha, et proosale hakatakse rohkem tähelepanu pöörama. + 1929-1940 ("Õnnevarjutusest" okupatsioonini) M. Underi ballaadikogu, lüroeepiline värsikogu, mis annab märki senisest suuremast narratiivsest algest. Võib kuidagi ettevaatlikult arvata, et 30ndad on narratiivsemad kui 1920ndad aastad. Tartu-Tallinna opositsioon kujuneb välja 1930ndate jooksul, pol võim eeldab tsentreeritust. Tartult
1935 Raamatuaasta Raamatuaastat korratakse nüüd praegugi. Elavdatakse kultuuri. 1937-40 Varamu (peatoimetaja Visnapuu) kultuuriajakiri. Haare on laiem, sest kujutavast kunstist räägitakse veidi rohkem. Rajatud selel tagamõttega, et Semper ja Tuglas Tartus teevad asju, mis Toompeal ei tundu meeldivat. 1940 Sirp ja Vasar 1942-43 Ammukaar 1943-44 Sõjasarv Üks võimalus periodiseerida kirjandus 1917 - 1928 (Siurust, ,,Toomas Nipernaadini") 1929 - 1940 (,,Õnnevarjutusest" [Marie Underi ballaadikogu] okupatsioonini) 1940 -1944 (okupatsioonist okupatsioonini) Sõja ajal ilmub raamatuid vähem, sest paberit on vähe. Samas, kui midagi ilmus, siis kohe suure tiraaziga. Teine võimalus periodiseerida kirjandus 1905 1921 (Noor Eestist Tarapitani) -> Uusromantilise kirjanduse tippaeg. Siuru ja Tarapita jätkavad Noor Eesti pakutud raamides.
annaabi.ee 
