Ooperid · "Ottone in villa" (1713) · "Orlando finto pazzo" (1714) · "Arsilda regina di Ponto" (1715) · "L'incoronazione di Dario" (1716) · "Il Teuzzone" (1719) · "Tito Manlio" (1719) · "La verità in cimento" (1720) · "Ercole sul Termodonte" (1723) · "Il Giustino" (1724) · "Dorilla in Tempe" (1726) · "Farnace" (1727) · "Orlando furioso" (1727) · "Rosilena ed Oronta" (1728) · "La fida ninfa" (1732) · "Motezuma" (1733) · "L'Olimpiade" (1734) · "Griselda" (1735) · "Catone in Utica" (1737) · "Rosmira" (1738) Allikas: veebientsüklopeedia Vikipeedia; entsüklopeedia Encarta
que se imprimieron en cinco partes: Primera parte Sevilla, 1627 Segunda parte Madrid, 1635; Tercera parte (Tortosa, 1634); Cuarta parte (Madrid, 1635), Quinta parte (Madrid, 1636). Como dramaturgo religioso él escribió varios autos sacramentales (El colmenero divino, No le arriendo la ganancia, El laberinto de Creta), comedias bíblicas (La mujer que manda en casa. La mejor espigadera. La venganza de Tamar) y comedias hagiográficas (La trilogía de Santa Juana, La ninfa del cielo, La dama del Olivar). También Tirso de Molina introdujo un personaje en literatura, cuyo nombre es Don Juan( El burlador de Sevilla y El convidado de piedra) Este personaje es importante para la literatura mundial, EL es la imagen eterna. Por ejemplo, en la literatura rusa Pushkin escribió una obre de teatro "El convidado de piedra" Tirso fue una persona religiosa, pero en sus comedias hay mucho humor irreverente (humor sarcástico a lo religioso?)
Üheks tema kõige kuulsamaks teoseks sai ,,Neli Aastaaega", mis valmis 1725-ndal aastal. Tema loomingust ühe osa moodustas ka vokaalmuusika, milleks olid siis eelkõige religioosne looming.. Kõige enam said populaarsust siiski tema viiuli kontserdid, kuid ta kirjutas ka flöödile, oboele jt pillidele muusikat. Mõned tema ooperid: · Ottone in villa (1713) · Tito Manlio (1719) · Dorilla in Tempe (1726) · La fida ninfa (1732) · Griselda (1735) · Rosmira (1738) Lisa tänapäevast Tema muusika taaselustamisel peetakse tähtsaks Alfredo Casellat, kelle pingutused 1939ndal on pälvinud ajaloolise ,,Vivaldi nädala" toimumise. Peale seda on tema muusika saanud märgatavaid tulemusi tuues selle klassikalise helilooja meie ellu teatud määral. 1947ndal aastal lõi Veneetsia ärimees Antonio Fanna Istituto Italiano Antonio Vivaldi, mis töötab tänapäevani
Antonio Canova (1. November 1757 13. Oktoober 1822) oli klassitsismiajastu silmapaistvaim skulptor. Varased eluaastad Antonio Canova sündis Veneetsia Vabariigis Possagno külas, Asolo mägede jalamil. 3 aastasena jäi ta ilma oma mõlemast vanemast, tema isa suri ning ema abiellus uue mehega. Kuid seda kaotust kompenseerisid tema isapoolsed vanavanemad, kes kandsid tema eest hoolt. Sellele vastutasuks sai ka vanaema hiljem kogeda oma pojapoja lahkust, kes võttis ta hiljem oma koju elama Roomas. Antonio isa ja vanaisa olid mõlemad kiviraidurid või väiksemad kujurid, räägitakse, et nende perekond oli mitmeid põlvkondi varustanud Possagno kogukonda selle elukutsega inimestega. Niipea kui Canovo käsi suutis pliiatsit hoida, tutvustas vanaisa Pasino talle joonistamise kunsti. Vanaisal oli teadmisi nii joonistamise kui arhitektuuri kohta. Canova varased aastad möödusid õpingute seltsis. Ta ise kaldus skulptuuri kunsti poole ning vanaisa töök...
Il vinto trionfante del vincitore (1717) Scanderberg (1718) L' atenaide (1728) Armida al campo d'Egitto (1718) Rosina ed Oronta (1728) Artabano, re de'Parti (1718) Il Teuzzone (1719) Argippo (1730) Tito Manio (1719) La veritó in cimento (1720) Alvilda, regina de'Goti (1731) Gli inganni per verdetto (1720) La fida ninfa (1732) Filippo, re di Macedonia (1720) La Silvia (1721) Doriclea (1732) Ercole su'l Termodonte (1723) Il Glustino (1724) Semiramide (1732) La virtu trionfante dell'amore e dell'odio ovvero il Tigrane (1724) Motezuma (1733) L'inganno trionfante in amore (1725) L'Olimpiade (1734) Dorilla in Tempe (1726) La fede tradita e vendicata (1726) Bajazet (Tamferlano) (1735)
annaabi.ee 
