plesiosaurused. Kõik veeroomajad pidid hingamiseks tõusma veepinnale. Taeva all lendasid nahksete tiibadega lendsisalikud pterosaurused. Maismaal elanud dinosaurused olid kõigist saurustest suurimad. Saurused: TRITSEERATOPS Tritseeratopsi nimi on tuletatud kreekakeelsetest sõnadest treis - kolm, keras - sarv, opsis - välimus ehk lühidalt kolmsarv. Ja sarved olid tal tõepoolest võimsad: kaks suuremat kolju lael, silmade kohal ning üks väiksem ninamikul. Muuseas, isegi nina oli tritseeratopsil allapoole kongus justkui papagoi nokk. Ebaharilikult pikk - ligi kahemeetrine pea moodustas peaaegu kolmandiku sisaliku kere pikkusest. Ühelgi maismaaloomal pole eales varem ega meiegi päevil olnud nii vägevat koljut. Tritseeratopsi pikkus oli kümmekond meetrit, kaal üle kahe tonni. Tritseeratopsi kaitsesid mitte ainult sarved, vaid ka tagant laienev luine kuklaplaat, mis kraena kattis sisaliku kaela ülalt ja külgedelt. STEGOSAURUS
on helehallid või valkjad või sinakas; kõht valge, ning kaetud lühikeste kollane, oranz või punane. liibuvate karvadega. Nägu on Pea külgedel paiknevad pikk, suur ülamokk ja väiksed silmad millel on mitmekümne sentimeetrine liikuvad silmalaud. Suu on lõuahabe. Kõrvad on põdral suur ja ninamikul suured ning üliliikuvad hingamiseks vajalikud ninaavad. Hammastik Hambad jagunevad lõike-, Teravad hambad, asuvad silma- ja purihammasteks. lõualuudel ja suulaes. Hingamiselundid Kopsud Kopsud Südame ehitus Neljaosaline, vatsakeses Kolmekarbiline; vatsakeses
nimetatakse Tobianoks. MUSTA-VALGEKIRJU- Seda tüüpi hobusel on suured ebakorrapärased laigud. HIIRJAS- Hobuse kattekarvad on hiirhallid, jalgade allosas mustad, jõhvid samuti mustad. TUHKUR- Värvuse tunnuseks on see, kui hallide kattekarvade hulgas leidub pruune karvu ning kui jõhvkarvad on mustad. KOLLANE- Kollase värvuse kattekarvad on valkjaskollased kuni pruunid, enamasti kollased ning jõhvkarvad on valkjad. MUSTJASKÕRB- Nahk on must,ninamikul,kubemel ja kõhu piirkonnas on pruune karve Raudjas hobune: 6 EESTI HOBUNE Kuni 19. sajandini olid hobused peamiselt ratsa- ja sõiduhobused. Eesti hobune sai ratsahobusena hästi hakkama. Kui hobuseid hakati hindama jõu järgi, ei jäänud eesti hobune siingi maha. Just oma haruldase veojõuga võitis ta ülemaailmse tunnustuse. 1867. aaastal rahvusvahelisel näitusel Pariisis vedas helekõrb eesti tõugu
Neid kontrollib leopard. Söövad loomset toitu, lamba ja kitsetallesid ja tapavad ka jahikoeri. Elavad karjades. 3)Habesiga-nagu metssiga, aga pikemad jalad. Nimetuse saanud hallide karvade järgi, mis on suust kõrvadeni. Elavad troopilistes metsades karjadena. 4)Kääbussiga-väikseim liik. Erinev koljuehitus. Emisel ainult 3 paari nisasid mitte 6 nagu teistel liikidel. Öise eluviisiga, haruldane hävimisohus ja kaitse all. 5)Tüügassiga-nime saanud ninamikul kasvavate tüügaste järgi. Savannides, hõredad metsad. Tegutsevad päeval. Söövad rohtu ja laskuvad selleks põlvedele. 6)Laanesiga-kõige kogukam sigalane. Toitub rohust. 7)Hirvsiga-Nahk kortsuline ja nii hõredalt karvadega kaetud, et oleks nagu paljas. Küttimine ja raie on viinud selle liigi arvukuse vähenemiseni, on võetud kaitse alla. Kodustamine: Siga kodustati esimest korda ligikaudu 10 000 a. tagasi Ida-Türgis ja samal ajal ka Hiinas
annaabi.ee 
