Rahvaprimustega liitub kige tihedamalt muistend "Emaje snd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emaje kaevata kuninga vastuvtmiseks, kes loomade le valitseks. Muistendis on esile tstetud loomade ja lindude tkust je kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele tlistele aukuue, ninakat vhki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sndsusetu kitumise eest. Kige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hmarik". Rahvasuu kneleb, et koit ja eha jaanipeva paiku lhikeseks ajaks kokku puutuvad ja teineteisele ktt annavad. See on lugu Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele igavene noorus on kingitud. Puhkeva kevadlooduse taustal maalib autor romantilise armastusloo. Muistend "Loomine" on on maa ja taeva ning taevakehade tekkimislugu, milles
"Koit ja Hämarik" "Endla järv ja Juta" "Vanemuise lahkumine" Need muistendid ilmusid esmakordselt ÕES-i toimetustes 1840 -1852 . Rahvapärimustega liitub kõige tihedamalt muistend "Emajõe sünd", mis meenutab rahvatraditsioonis tuntud veekogude saamislugusid. Autor laseb Vanaisa Emajõe kaevata kuninga vastuvõtmiseks, kes loomade üle valitseks. Muistendis on esile tõstetud loomade ja lindude töökust jõe kaevamisel, lastes Vanaisal anda virkadele töölistele aukuue, ninakat vähki ja vihmakassi-hilpharakat aga karistada sündsusetu käitumise eest. Kõige kuulsamaks Faehlmanni muistendiks sai "Koit ja Hämarik". Rahvasuu kõneleb, et koit ja eha jaanipäeva paiku lühikeseks ajaks kokku puutuvad ja teineteisele kätt annavad. See on lugu Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele igavene noorus on kingitud. Puhkeva kevadlooduse taustal maalib autor romantilise armastusloo. Muistend "Loomine" on on maa ja taeva ning taevakehade tekkimislugu, milles
,,Ära ulu, ole kena!" Aplodeerib kogu õukond. ütleb vanaema. Hernekaunad praksuvad, hernekepid naksuvad. Kõristades kastanjette, astub krahvlik Kastan ette. Elegantne reveranss. Järgneb tomatite tants. Paksuvõitu, munajad, peagi palgeist punavad. Õunapoisid hopp ja hopp hüppavad seal käib galopp. Loozis vihast sinakat kohata võib ninakat paksu baronessi Peeti temast vähe lugu peet! Porgandite divisjon valveseisus rivis on, sirge iga püksiõmblus. Näod on ülikutel tõmbund naeratusse säravasse äsja sõitis väravasse, vaevaks põlgamata kaugust, aukülaline August.
Poolalasti lapsed närustes, räpastes särkides tulid vastu, lõid patsi ja soovisid sülle saada. Kõige vaesema, vildakile vajunud sauna ees peatus Jaanus ja astus madalast uksest sisse. Ta pidi sammu allapoole astuma, sest toapõrand oli sügavamal kui maapind. Valgusest tulles ei seletanud ta esiotsa midagi poolpimedas ruumis, millele põienahaga kaetud auk tagumises seinas pisut valguskuma andis. Ühest nurgast küsis lambatall uudishimulikult: «Mää-mää?» ja paar ninakat kana pahandasid: «Kakaakakaa! » Teisest nurgast kähises maa-alune hääl: «Kes see tuli?» «Mina -- Metsa Jaan,» kostis Jaanus ja hakkas häälekõmina järgi edasi kobama. Ta silm oli pimedusega juba veidi harjunud, nii et ta enese ees õlgedest aset märkas, millel hall, kõdunenud vanamees poolküljeli lebas. Tema kõrval lamas veel riidenadiga käetud poiss, kes nähtavasti magas. » «Tasa, tasa!» kähises vanamees, altkulmu magava poisi poole piiludes, ning näitas käega
annaabi.ee 
