Mardipäev Mardipäev on igal aastal 10. novembril tänini elav Eesti rahvakalendri tähtpäev. +Mardipäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole meesteks riietunud tütarlapsed. Ka hiljem on püütud pigem meestena marti joosta. 19. sajandil liiguti tihti juba ühise segakambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul. +Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks...
peavad neid igal spordivõistlusel võitma. Õpetajad ei tee sellest välja ning neil puudub ka tegelik võim koolis. Tegelik võim on hoopis vanemate klasside õpilastest koostatud nõukogul. Korra hoidmiseks kasutavad nad väga ebatavalisi viise nagu näiteks: naksakute löömine pealaele, äädikapudeli korgiga pähe augu löömine ja kutsumine ,,ruutu". Ruut oli plats, kus vanemad õpilased peksid kahekesi korrast üleastujaid ja ninakaid poisse. Kui Erik Stjärnsbergi läheb pöörab ta seal elu pea peale. Ta keeldub naksakuist ja kui ta ruutu kutsutakse peksab hoopis tema vanemad poisid läbi. See tagab talle mõneajase puutumatuse. Ta saab rahulikult jätkata oma ujumistreeninguid ja käia jõusaalis ilma, et keegi teda tülitaks. Eriku toanaaber on tema täielik vastand, Pierre. Kuna Erik on korra pahupidi seadnud hakatakse teda ja tema toanaabrit pitsitama. Eriti hulluks läheb
endast seda, et väiksemad peavad täitma suurtemate käske ja suuremad peavad neid igal spordivõistlusel võitma. Tegelik võim on hoopis vanemate klasside õpilastest koostatud nõukogul. Korra hoidmiseks kasutavad nad väga ebatavalisi viise nagu näiteks: naksakute löömine pealaele, äädikapudeli korgiga pähe augu löömine ja kutsumine ,,ruutu". Ruut oli plats, kus vanemad õpilased peksid kahekesi korrast üleastujaid ja ninakaid poisse. Kui Erik Stjärnsbergi läheb pöörab ta seal elu pea peale. Ta keeldub naksakuist ja kui ta ruutu kutsutakse peksab hoopis tema vanemad poisid läbi. Eriku toanaaber on tema täielik vastand, Pierre. Kuna Erik on korra pahupidi seadnud hakatakse teda ja tema toanaabrit pitsitama. Eriti hulluks läheb see siis kui prefektiks tõuseb Otto Silverhielm. Erik otsustab, et ta võidab nõukogu suulisel teel, aga need teevad ta elu nii
Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist. Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega
ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist. Martidel olid 4 alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. Lahkudes soovisid mardid pereisale head viljaõnne, pereemale head karjaõnne, tüdrukutele head peiuõnne, poistele head pruudiõnne ning lahkusid lauldes: Rukkid kasvage, lusted kaduge, linad kasvage, ohakad kaduge, sead sirged ja siuakad, lehmad madalad, matsakad,
hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist. Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad: lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega.
annaabi.ee 
