Henrik Ibseni "Hedda Gabler" Lavastaja Mara Kimele tõlgendus Ibseni draamast "Hedda Gabler" oli Von Krahli teatritudengite esituses energiline ja tempokas, eriti kuna kõiki rolle oli kaks (v.a. Berte). Noored näitlejad tulid oma rollide veenva esitamisega väga hästi toime, ning ehk just tänu nende noorusele on eriti selgelt näha, et Ibseni kaasaja inimese psühholoogilised vastuolud on ka tänapäeval aktuaalsed. Lavastuse nimikangelanna, Hedda Gableri puhul on tegemist on väga jõulise naiskarakteriga, kuulsa kindral Gableri tütrega, kes olles pärit nn. aristokraatlikust lastetoast ei ole rahul nii oma uue ebaprestiizika mehe kui ka nende majandusliku olukorraga. Ilmselt ongi sellepärast näidendis kasutatud tema neiupõlvenime, kuna naine oli oma akadeemikust abikaasast üle ja seega oli pigem oma isa tütar kui mehe naine. Hedda, kas siis igavusest või trööstitusest manipuleeris kõigiga, mis muutis ta
oma tragöödiate ("Kuningas Oidipus"-ainestik on pärit teeba linnaga seotud müütidest; ,,Antigone"-nimikangelannaks Oidipuse tütar) poolest. Ta elas Ateenas ja oli Periklese sõber. Esimest korda astus ta avalikkuse ette pärast Kreeka-Pärsia sõdu, kui ta noorukina esines võidupidustustel. Euripides( u 485-406) traagik, kelle näidendid olid eluajal vähem edukad kui peale surma. Säilinud on 18 tragöödiat ja ainus tervikuna säilinud saatürdraama ,,Kükloop". ,,Medeia"- nimikangelanna Medeia päästab Iasoni hukust, kuid peagi maksab viimasele kätte reetmise ja mahajätmise eest tappes nende pojad. ,,Hippolytos"- kangelanna Phaidra armub oma võõraspoega ning tapab end häbist samal ajal võõraspojale ka kätte makstes. ,,Elektra"- ematapu lugu; ,,Hekabe" ja ,,Troojalannad" kirjeldas Trooja sõjakoledusi ja väljendas suhtumist Peloponnesuse sõtta. Plutarchos(u 46-120)-kirjutas kogumiku ,,Paralleelsed elulood", milles kirjeldas kreeka ja
Mõnikord on seda tsüklit täiendatud jutustusega "Valetädi", mille kuuluvus Cervantesele aga pole kindel. Viis esimest pala pakuvad suhteliselt vähem huvi, sest nende esteetiline tüüp oli enne Cervantest laialt tuntud. Alged on keskaegses rüütlinovellis ja romaanis, mis seejärel uusaja olustikku üle kandudes kujundasid itaalia renessansi novelli. Üha on tähtsad seiklus, intriig, juhus; sündmused arenevad eranditult privaatelu tasandil. "Mustlasneiu" nimikangelanna, targa ja veetleva Preciosa vaimurikkad kõned on aga mahukamad kui ühelgi Boccaccio tegelasel. Selle jutustuse dialoogia maht ise lubab võrreldes varasema itaalia novelliga tegelasi sügavamalt humaniseerida. Ent oluline pole üksnes maht, vaid tausta järkjärguline aktiviseerumine. Olustik hakkab siin tungima eraellu, aeglustab ja pidurdab seikluse, viitab juba mõnedele vastuoludele ühiskonnas (nagu armastajate konflikt seisusliku normiga)
annaabi.ee 
