kangelasmüütidest ning neid nimetati tragöödiateks. Müüdid olid üld tuntud ning sisu vaatajatele ette teada. See-eest püüti võimalikult kaasakiskuvalt kujutada tegelaste kannatusi.Tihti olid õnnetu või traagilise lõpuga. Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalistes ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid, tihti kujutati päevasündmusi. Komöödiad olid mõeldud rahva naerutamiseks, tekst oli teravmeelne, kuid räme, sisaldades palju nilbet nalja. Hellenismiperioodi kreeklased soovisid komöödiates näha pigem eraaeluga seonduvaid teemasid, kui ühiskonna ja poliitikaga. Muistsete kreeklaste arvates elasid Vana-Kreeka jumalad Olümpose mäel kuldsetes lossides. Kreeklased uskusid, et jumalad ja jumalannad suudavad muuta tulevikku ja mõjutada elus ja looduses toimuvat. Jumalad olid nii välimuselt kui käitumiselt inimeste sarnased, kuid erinevalt inimestest tarvitasid nad joogiks nektarit ja söögiks ambroosiat,
Lõpus saabub lahendus, aga pärast rohkeid kannatusi ja vägivalda. Tapmisis ja veretöid laval ei näidatud. Nendest jutustas vaatajaile koor. Komöödiates aga kujutati tuntud kodanikke ebatavalistes ja naljakates olukordades ning tihti pilgati jumalaid, tihti kujutati päevasündmusi. Tunnuseks tegelaste madaldamine. Üheks tegelaseks oli sageli sõnakuulmatu või põgenenud ori. Need olid mõeldud rahva naerutamiseks. Komöödiate tekst oli teravmeelne, kuid räme, sisaldades palju nilbet nalja. Võistlus - igal aastal korraldati 2 korda Ateenas tragöödia- ja komöödiavõistlusi, mille peaauhinnaks oli luuderohust pärg. Oma uute näidenditega astusid publiku ette 3 tragöödia ja 3 komöödia autorit. Loosiga valitud zürii määras esimese, teise ja kolmanda auhinna. Auhinnad olid rahalised ja ilma ei jäänud neist ükski võistleja. Sageli jäi see võistlus näitemängu ainsaks esituseks, kuid paremaid näidendeid kanti ette ka hiljem
endast meelega vale mulje jätta. Et peita oma vigu ja esitada ennast kellegi teise, parema inimesena. On ju küllalt palju neid, kes ei ole endaga rahul. Ja internetis saad ju ennast rääkida selliseks nagu ise tahad. Ja siis ongi nii, et kui saadakse kokku, siis pettutakse teineteises, sest netis ideaalsena tundunud inimese asemel on keegi teine. Paljud aga elavad litsalt ennast internetis välja või siis näitavad oma vaimuvaesust, kasutades mingit ananüümset nime, ning rääkites nilbet juttu. Veel otsivad interneti kaudu omale ohvreid igasugused perverdid ja muud kõrvalekalletega inimesed. Enamasti otsitakse lapsi, sest neid on lihtsam petta ja ära kasutada. Ning osadele meeldib ennast lihtsalt veebikaamerast näidata. Veel on suureks probleemiks internetis leviv pornograafia. See on kõigile kättesaadav ja ei ole mingit garantiid, et sinu alaelaine laps seda ei vaata. Paljud riigid on küll võtnud vastu seadusi, et pidurdada pornograafia levikud, kuid
Tiberiuse lähimaist järglasist on tuntuim imperaator Nero (a. 54 - 68 eKr.). Ta sai imperaatorivõimu seitsmeteistkümneaastase noorukina. Ta iseloomu oli juba lapsena rikkunud ta ema, au- ja võimuahne naine. Kui ta sai aga imperaatoriks, siis ajas üldine austus tal pea lõplikult segi. Et mõista Nerot, et saada aru ühest Rooma keisririigi ajaloo kõige põnevamast perioodist, selleks tuleb kõigepealt tundma õppida Julia Agrippinat, seda kahenäolist naist, ennastohverdavat nunna ja nilbet hoora, teenijannat ja võimuahnet valitsejat, ohvrimeelset ema ja paandunud mõrvarit. Selle naise elu oli tihedalt seotud nelja Rooma riigi keisriga ja ta kehastab üht kõige köitvamat ajajärku Rooma ajaloos. (Vandenberg, 1981, 24) Nero pidas end suureks kunstnikuks ja esines ise sageli laval. Pealtvaatajad pidid talle tuliselt aplodeerima, ja häda sellele, kes ei vaimustunud küllaldaselt kunstnik- imperaatorist. Nero ajal suurenes ühiskondlik rahulolematus veelgi enam
annaabi.ee 
