lugusid, kogu mütoloogiast tuttavat ainest. Kreeka teatri alguseks loetakse aastat 534 eKr, kui Thespise-nimeline koorijuht astus oma kaaslaste seast esile, hakkas kooriga dialoogi pidama. Esimene tragöödia oli sündinud! Koorilaulu ülev-pidulikest elementidest kujunes TRAGÖÖDIA (ehkki algselt võis tragöödia olla ka lõbusasisuline), lõbusamad laulud arenesid KOMÖÖDIAKS. IV sajandil tuli tragöödiate kõrvale lõbus ja ropp SAATÜRDRAAMA, mis tõenäoliselt kommenteeris nilbelt ja koomiliselt tragöödiate peateemat ja pidi leevendama tragöödiatest tekkinud masendavat meeleolu. Suured dionüüsiad kestsid 5-6 päeva. Esimesel päeval kanti Dionysosele pühendatud väikesest templist teatrisse Dionysose puuskulptuur. Neljandal päeval algasid 2-3 päeva kestvad etendused. Teatrietendusi korraldati näitekirjanike e dramaturgide võistlusena kaks korda aastas. Kümme kuud varem tuli esitada kolm tragöödiat ja saatürdraama
ainest. Kreeka teatri alguseks loetakse aastat 534 eKr, kui Thespise-nimeline koorijuht astus oma kaaslaste seast esile, hakkas kooriga dialoogi pidama. Esimene tragöödia oli sündinud! Koorilaulu ülev-pidulikest elementidest kujunes TRAGÖÖDIA (ehkki algselt võis tragöödia olla ka lõbusasisuline), lõbusamad laulud arenesid KOMÖÖDIAKS. IV sajandil tuli tragöödiate kõrvale lõbus ja ropp SAATÜRDRAAMA, mis tõenäoliselt kommenteeris nilbelt ja koomiliselt tragöödiate peateemat ja pidi leevendama tragöödiatest tekkinud masendavat meeleolu. Kreeka draama teater ei piirdunud siiski tragöödiaga,vaid tema kõrvale võrsus küla lõikuspidudelt komöödia. Oma veidrustega elustasid neid külapidusid Dionysist kaasavad saatürid poolinimesed, poolsokud. Just saatürite veidrustest ja muude külapidude jämedatest naljadest arenesid esimesed tõelised teatrikomöödiad. Suured dionüüsiad kestsid 5-6 päeva
tragöödia oli publiku nutma ajanud, sest ta oli lõbusa jandi ära rikkunud. Ikka V sajandil muutus tragöödia selleks, mis ta praegu on. Ainevaldkond laienes kogu mütoloogiale ning kangelaste vooruste ja vägitegude kõrval hakati rõhutama ka inimelu kannatuslikku külge. Tragöödiate kõrvale tuli IV sajandil lõbus ja ropp SAATÜRDRAAMA. Sellest zanrist on vähe teada, kuid tõenäoliselt kommenteeris see nilbelt ja koomiliselt tragöödiate peateemat. Tragöödia erines koorilüürikast eelkõige selle poolest, et selles osales näitleja, kes kooriga repliike vahetas, koorile lava taga toimunud sündmustest teadustas ning eri isikuid kehastas. Niisugust esinäitlejat nimetati protagonistiks. Koor oli tragöödia süzeele vastav isikute rühm. Koor esitas oma osa lauldes, näitleja deklameeris. Tragöödia arenedes koori osa väheneb, näitleja osakaal suureneb ning näitlejaid tuleb juurde
annaabi.ee 
