ja kultuurkarjamaad. Kuiva kultuur-rohumaa kasvukohatüüp Kuiva kultuurkarjamaa alltüüp Kuiva kultuurniidu alltüüp Niiske kultuur-rohumaa kasvukohatüüp Niiske kultuurkarjamaa alltüüp Niiske kultuurniidu alltüüp Muru kasvukohatüüp Niite rajatakse eelkõige talvise sööda aga tänapäeval üha enam aastaringse sööda - silo varumiseks. Kahtlemata ei pääse me mööda ka heina tegemisest. Niiteliste rohumaade planeerimisel on vaja arvestada karja (talvise) söödavajadust ja sööda kvaliteeti. väetamisega olla mõõdukas, aeg-ajalt niita, kuid mitte kasutada niidul raskeid traktoreid niita nii, et loomad saaksid niiduki eest põgeneda, valida kõrgem niidutera, et säästa linnupesi mättaid purustada, Kultuurrohumaana võib ka rajada karjamaid, mille pind on küll viimastel aastatel seoses lüpsilehmade laudas pidamisega vähenenud.
agronoomiliste võtete hindamiseks ning loomade suvise söötmise ratsionaalseks korraldamiseks. Saagiarvestuse meetodid, olenevalt sellest kas arvestuse aluseks on võetud loomakasvatuse- või taimekasvatusetoodang, jaotakse zootehnilisteks ja niitelisteks: - zootehnilised arvestusmeetodid hindavad karjamaasaagina loomade poolt ära söödud ja loomakasvatuse toodanguna (piim, liha, vill, töö) väärindatud rohukogust. -niiteliste arvestusmeetodite aluseks on vahetult enne karjatamist niiteliselt kaalutud rohusaak, millest edasi saame määrata karjamaa kuivainesaagi, keemilise koostise ja energeetilise väärtuse. Karjamaasaagi zootehniline arvestus. Zootehniline meetod käsitleb karjamaarohu saagi määramist arvestusliku ainevahetusenergia (ME) alusel. Karjamaa zootehnilise saagi (produktiivsuse) arvestamiseks registreeritakse loomade
toitainete väärtust. Liblikõielised vajavad rohkesti fosforit. Kõrrelised akumuleerivad saagist enam kaalimi. Fosforit omastakse vastavalt vajadusele. Kaaliumit omastavad kõrrelised koos lämmastikuga väga suurtes kogustes. Soovitavaks peetakse 0,9...1 % kaalimi sisaldus sööda kuivaines. Fosforit vajavad loomad 0,3...0,5 % ratsiooni kuivainest ja tavaliselt see ka nii on. Liblikõieliste rohumaal antakse P, K väetisi , kusjuures normid tõusevad rohumaa saagi normiga. Niiteliste rohumaadel antakse umbes 1 /4 võrra suuremaid norme kui rohumaal. Kuna PK väetised on aeglase toimega ja neid uhutakse mullast vähe välja, siis antakse PK väetised rohumaadel sügisel või vara kevadel ja isegi külmunud mullale. Võib anda neid kaheks kolmeks aastaks ette. Kõrreliste rohumaadel , juhul kui kaalimi normid on suured , ei või mitmeks aastaks ette anda. Kõrreliste rohumaad ei saa väga suuri kaalimi norme kasutada, sest muidu võib see liiga suureks minna.
annaabi.ee 
