Õnneks olen mina niiii õnnelik. Ma pole kunagi varem midagi sellist endas tundud. See on tõesti kirjeldamatu. Mul on keegi, kelle nimel olen ma valmis kõigele ja kõigile ei ütlema. Keegi, kes on mind muutnud palju paremaks. Keegi, kelle nimel ma pingutan, et teda mitte kaotada, sest kaotus oleks mu elu peaaegu, et jubedaim asi. Keegi, kes teeb mind õnnelikuks. Keegi, kes hoiab ja toetab, austab ja armastab. Keegi, keda nägemata on olla lihtsalt niiiii valus.. ja juba minutipärast kui ma teda alles nägin, igatsen ma teda.. Keegi, kellega saab jagada alati nii rõõmu, kurbust, pisaraid ja naeru.. Keegi, kes on mu südames niii sügaval.. Keegi, kelleta ma ei saaks.. keegi, kelleta ma ei tahaks ! Keegi, kes on lubanud mu kõrval olla nii heas kui halvas ja ma loodan sügavalt, et ma ei kaota teda kunagi ! Armastab, ei armasta ? Alati armastab meid kõik keegi .Olgu see siis vanemaarmastus,
Jussi õde, Virve, oli pähklipruunide juustega ja siniste silmadega. Jaak armus temasse ja käis seetõttu tihemini Pukspudel külas. Jaak kutsus Virve tihti kinno ja helistas talle. Kirjandus tunnis anti neile ülesanne, kirjutada kirjand Koidulast ja Kreuzwaldist. Just sellist ülesannet Jaak ootaski, sest ta tahtis Virvele muljat avaldada. Eelmine kord oli Rääkind Virve, et ta oli käinud ,,Vaimu Kultuuri ühingus" ja kuulanud seal kellegi kirjandit ja mis oli tundunud talle ,,niiiii" igav. Jaak märkas, et tema kirjandil on palju ühist Virve omaga. Jaak tahtis lugeda oma kirjandit ,,Vaimu kultuuri ühingus", et Virve kuuleks tema arutlusi ning, et need oleksid Virvele vastuvõetavad. Kuid ,,Vaimu kultuuri ühingusse" peaks Kõtsberg teda soovitama. Nõnda, et ta satuks sinna ilma igasuguse omapoolse pürgimiseta, sest muidu oleks Virve Johansoni üle ironiseerinud. Mõne päeva pärast, kui nende tööd kätte jagati saigi Jaak teada, et
.. I've learned that goodbyes will always hurt, pictures will never replace having been there, memories good and bad will bring tears, and words can never replace feelings. On hetki kus tuleb kõndida ära. Kaugele ära, kus asad olla oma mõtetega. Olla hetkes, mis tundub nii tõeline. Mõtelda üksikuid mõtteid, millele polegi vastust. Aga võibolla ongi nii parem, kui lihtsalt pöörad selja ja ei vaatagi tagasi ? sest ühel üksi on niiiii raske.. Võiks arvata, et miski pole lihtsam, kui anda ära midagi, mida sul ei ole...Kuid mis tunne on loobuda oma unistustest? enam ei ole meid, nüüd oleme vaid sina ja mina , kuid kõik mis oli , on südames. Tõelist valu, mis on südames ei anna lihtsalt psaratega välja nutta... Kord kohtusid armastus ja sõprus. Armastus küsis sõpruselt: " Kui mina olen maailmas olemas, siis miks üldse sind vaja on?" Sõprus vastas: "Et jätta naeratus sinna , kuhu sina jätad pisarad "
"Poemüüja on liiga labane olla. See kohe mitte ei sobi. Järgmine on meestele, kunstiõpetaja haridust mul pole. Muidu see sobiks. Puudeladuja! Mitte iial!! Aga moe alal võiks ju katsetada! Nii... helistage sellel telefonil ja jätke oma andmed. Selleks, et sinna tööle saada, peab oskama kas kunsti, õmblemist, modelli kõndimist jne... Nii, nii, nii... kunsti ma oskan, õmmelda ka küllaltki palju, aga modelli must küll ei saa! Tasuks sinna helistada küll!" arutlesin endamisi. "Niiiii... null, null, kaheksa, kuus, kolm, viis..." valisin numbrit. "Tere! Minu nimi on Jasmiin Külvet. Ma helistan teie tööpakkumise peale. Ma oskan kunsti ja õmmelda, aga modelli minust ei saaks," rääkisin telefoni. "Mis haridus teil on?" küsiti vastu. "Põhikool, keskkool ja paar eriala," vastasin sellele naisele. "Ahah. Nii. Kus te elate, ehk aadress, mis on teie telefoninumber, e-mail, nimi, vanus, sünniaeg ja haridus? Palun kirjutage need küsimused üksteise alla ja kirjutage andmed
annaabi.ee 
