Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võib-olla seletab neutriinovoogu Päikeselt, mille avastasid uued maa-alused neutriinodetektorid. Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa
Teadlased koostavad planeetide ja nende kaaslaste radarikaarte selle järgi, kuidas raadiolained taevakehade pinnalt tagasi peegelduvad. Radarikaartide abil saab näha taevakehade reljeefe. Raadiolained tekitavad paljud taevakehad. Raadiolained on sellele kehale ainuomased. Raadiolaineid võtavad vastu suured kausikujulised raadioteleskoobid. Selle uurimismeetodiga on avastatud erinevaid pulsareid, kvasareid ja raadiogalaktikaid. Neutriinodetektorid saavad teavet Päikese ja plahvatanud tähtede kohta. Neutriinodeks nimetatakse väikeseid osakesi, mis tulevad tähtedelt. Enamik neutriionsid läheb otse läbi Maa, kuid sügaval maa sees asuvad detektorid võivad neist mõna ka kinni püüda ja selle kaudu teavet koguda. Teavet saavad nad siis, kui neutriinod sisenevad maa all olevasse anumasse, ning seepeale võtavad tundlikud valgusdetektorid vastu sähvatuse, mis tekib osakese sisenemisel anumasse
Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võib-olla seletab neutriinovoogu Päikeselt, mille avastasid uues maa-alused neutriinodetektorid. 4 Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisel heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel olev tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et
Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võibolla seletab neutriinvoogu Päikesele, mille avastasid uued maaalused neutriinodetektorid. 3 1922. aastal avaldas eesti astronoom Ernst Öpik ajakirjas The Astrophysical Journal artikli "Andromeeda udukogu kauguse hinnang", milles ta hindas Andromeeda udukogu kauguseks Maast 1 500 000 valgusaastat. Ta järeldas sellest, et Andromeeda udukogu ja teised spiraaludud on kaugel väljaspool Linnutee tähesüsteemi asuvad iseseisvad tähesüsteemid, teised galaktikad (spiraalgalaktikad
annaabi.ee 
