Lõks on ohvri suhtes valimatu, sinna võivad sattuda mitmed teised liigid, kaasaarvatud ohustatud liigid ja koduloomad. Hinnanguliselt on kaks kolmandikku lõksu sattunud loomadest mittesoovitud, seetõttu ei saa lõksudega vaid kindla liigi arvukust kontrollida vaid tulemus on tihti vastupidine, näiteks USA-s on sajad looduskaitse all olevad valgepea- merikotkad lõksude tõttu vigastada saanud või hukkunud. [karusnahavaba.org] Kanadas on lõksudega püüdmise tõttu välja surnud merimink (Neovison macrodon), sama oht ähvardab ka väledat rebast (Vulpes velox).[7] Üldjuhul ei huvitu vanad või haiged loomad lõksu juurde pandud peibutussöödast, seega satuvad lõksudesse elujõulised ja terved isendid, ning see mõjub halvasti populatsiooni 4 genofondile. Lisaks kõigele eeltoodule võib ka lisada, et tavaliselt on karuslooma püüdjate sihtmärgiks kiskjad, ning kuna nad asuvad toiduahela tipus, kasvab kiskja saakloomade arvukus [6]
nihkumist oma elustandardilt elukeskkonna jälgimisele. 8. Neil, kes aktsepteerivad mainitud põhimõtteid, on kohustus vajalikke muutusi otseselt või kaudselt ellu viia 5 SLAID LOODUSRIKKUS-OHUD? Kordamisküsimused slaididelt puudu. 6 SLAID 1. Mida mõistetakse järgmiste mõistete all: Väljasuremine - liik on lõplikult välja surnud (extinct), kui kogu maailmas pole enam elus ühtki selle liigi esindajat; nt bambusesäälik ja merimink – Neovison macrodon – hävis 1880 väljasuremine looduses - (extinct in the wild) – kui liik välja surnud looduses ja eksisteerib vaid tehistingimustes (liigi mõned isendid on säilinud üksnes vangistuses või muudes inimese kontrollitavates tehistingimustes) nt. Miilu ja franklinipuu lokaalne väljasuremine e. kohalikult väljasurnud - (locally extinct; extirpated), peetakse liiki, mis on kadunud teatud piirkonnas, kuid on siiski säilinud teistes levila osades nt rabapistrik
Canis lupus on suurulukid. Põder, metssiga ja metskits on kõige olulisemad ja populaarsemad jahiulukid Eestis, kuid ka kõikide teiste meie suurulukite asurkondade seisund on piisavalt hea, et lubada nende regulaarset küttimist. Suurkiskjad (hunt, ilves ja pruunkaru) on levinud üle Mandri-Eesti, punahirve tugevad asurkonnad on aga vaid Hiiu- ja Saaremaal. Eesti jahiulukite seas on ka kaks võõrliiki: Ameerika naarits (Neovison vison) ja kährik (Nyctereutes procyonoides). Need liigid on levinud üle kogu Eesti ning koos rebase ja metsseaga on nad ainukesed liigid, keda lubatakse küttida aastaringselt. Ulukikahjustused Suurkiskjate (hunt, ilves ja pruunkaru) tekitatud kahjud kompenseerib riik. Kuna kõiki kolme liiki tohib regulaarselt küttida, on kahjustuste hulk suhteliselt väike. Suurem osa kahjustustest on hundi tekitatud kahjustused lambakasvatusele ja karu kahjustused mesindusele.
annaabi.ee 
