taandub looduslikule analüüsile ja kunstlikutele keeltele - sellel tegevusel on kaks eesmärki: 1) kõrvaldada kõik, mis ei ole mõistlikult põhjendatud ja tulenevad valest keelekasutusest, rikkudes loogika eeskirju, mis on tingitud eelkõige teatud ideoloogiliste nõudmistega; 2) edendada loogilist mudelid ideaali intelligentse põhjendusega "Metafüüsikuid" mõtlema pannud küsimused(sisuliselt kõik filosoofilised probleemid), neopositivistide jaoks, puudub neil teaduslik tähendus ja seega igasugune katse neid lahendada ka kvalifitseerub mõttetuks. Analüütiline filosoofia ideaalseks aktiivsuse vahend aktiivsuseks arvavad nad 20. sajandil välja töötatud matemaatilise loogika. 7 Loogiline positivism spekuleerib reaalsetel probleemidel, tõstatades neid nüüdisaegsesse teaduslikku: teaduslikest avaldustest arusaamine (tervalt tõusev
Filosoofia põhirpobleemid. Tallinn: Koolibri, 1998 lk 71 11 James, William. Pragmatism ja elu ideaalid, Vagabund 2005 lk 38 6 Tõe koherentsiteooria Koherentsiteooria järgi on väide tõene siis, kui ta on kooskõlas teiste tunnustatud (tõeseks tunnistatud) väidetega. Sellist seisukohta on pooldanud austria filosoof Otto Neurath (1882- 1945) ning saksa päritolu ameerika filosoof Carl G. Hempel (sünd 1905), kes kuulusid nn neopositivistide hulka. Kooskõla tähendab vasturääkivuste puudumist. Koherentsiteooria järgi ei ole väite tõesus mingi igavene omadus: väide, mida täna peetakse tõeseks, võib homme osutuda vääraks. Neurath kirjutas: "Ei ole olemas vahendit, mille abil võiks teha teaduse lähtepunktiks kindlad ja puhtad protokoll-laused. Ei ole olemas tabula rasa´t. Me oleme kui laevnikud, kes peavad oma laeva avamerel ümber ehitama, ilma et oleks võimalust seda dokki viia ja parimatest osadest uuesti ehitada
Lõplikult tõestamata väited on pelgalt hüpoteesid ning ei kuulu ,,päris" teaduse hulka. Teadus on väärtuslik kui tõe tunnetamise vahend, teadmiste praktiline rakendamine on teadusega kaasnev kasulik nähtus. Loodusteaduste, eelkõige füüsika areng XX sajandil lõhkus selle ilusa arusaama Neopositivist Rudolf Carnap (1891-1970) arendas verfikatsionismi Verifikatsiooniprintsiibi järgi peab saama kõikide mõttekate lausete puhul näidata, kuidas kontrollida nende tõesust. Neopositivistide programm kukkus läbi: nad olid sunnitud verifikatsiooniprintsiipi pidevalt lahjendama, kuid sellele vaatamata ei olnud nende väited kooskõlas tegeliku teaduspraktikaga. Karl Raimund POPPER (1902-1994) on falsifikatsionismi rajaja. Teadus on falsifitseeritav ta näitab kuidas saab empiirilise kontrolli teel tema järeldusi ümber lükata. Kriitiline eksperiment näitab, et mingi teooria ongi ümber lükatud (falsifitseeritud). Teooria asendatakse uue ja paremaga
annaabi.ee 
