Õppejõud Ants Kraus Tallinn 2012 1 Sisukord Sissejuhatus................................................................................................................. 3 1. Klassikalne positivism............................................................................................ 4 2. Empiriopositivism................................................................................................... 5 3. Neopositivism......................................................................................................... 7 4. Postpositivism........................................................................................................ 9 Kokkuvõte.................................................................................................................. 10 Allikate loetelu........................................................................................................... 12
totalitaristlikuks. Marxi peab Popper väljapaistvaks majandusteadlaseks ja sotsioloogiks. Teose põhiline tähtsus seisneb selles, et tegemist oli poliitilise signaaliga. Raamatus sisaldus informeeritud rünnak suletud mõttestruktuuridele ja ideoloogiakonstruktsioonidele. Popper visandas pluralistliku avatud ühiskonna mudeli. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Popper] Karl Popper suri 1994. aastal Londonis. Falsifitseerimisprintsiip Neopositivism ehk uus filosoofiasuund, võttis omaks verifikatsiooniprintsiibi, leides, et ainult need väited on teaduslikud, mida saa verifitseerida ehk õigeks tunnistada. Popper leidis, et sellisest põhimõttest lähtudes ei saa ikkagi eristada teadust mitteteadusest: "Positivistlik radikalism hävitab koos metafüüsikaga ka loodusteaduse, sest loodusseadused ei taandu samuti väidetele meelteandmete kohta." (Popper, Teadusliku uurimustöö loogika.)
avastatav, ehkki see võib olla töömahukas ja keeruline. Inimkond läbib kolm uskumuste staadiumi: teoloogiline, metafüüsiline ja positiivne. Teaduse ja filosoofia ülesanne on anda positiivseid teadmisi meeleliste nähtuste kirjeldusi. Positivismi rajajateks on veel ka utilitarist J. S. Mill ning evolutsionist H. Spencer. Sajand tagasi arendasid positivismi ,,psühholoogilise positivismi" nime all E. Mach ja R. Avenarius. LOOGILINE POSITIVISM (NEOPOSITIVISM) Positivismi mõjukam suund (neopositivism, loogiline empirism või loogiline positivism) arenes Viini Ülikooli professori M. Schlicki filosoofiaseminaridest XX sajandi 20-datel. Tekkinud grupeeringut nimetatakse sageli ,,Viini ringiks", kuigi sellega ühines ka filosoofe mujalt. Tuntuimad Viini ringi liikmeid: O. Neurath, K. Hempel ning Rudolf Carnap (1891-1970). Viini ring koosnes peamiselt teadlastest, kes olid metafüüsika vastu ja positiivse teadusliku teadmise poolt. Viini ringiga oli ka seotud L. Wittgenstein, kes ise ei olnud
annaabi.ee 
