uurijaid, ükskõik kui targad nad ka oleksid. 1. Ekslike või tühiste autoriteetide uskumine 2. Selle uskumine, mida tavakohaselt õigeks peetakse 3. Laialtlevinud eelarvamuste küüsis olemine 4. Omaenda teadmatuse varjamine oma väärteadmiste demonstratiivse esitamise taha. Kuid teisest küljest rõhutas ta rohkem kui Thomas jumaliku valgustatuse olulisust inimese arusaamisvõimele. R. Bacon oli veel tugevalt kinni neoplatonismis. Ta väitis, et kogu meie filosoofiline mõte pärineb jumalast, mitte aga inimintellektist endast. Duns Scotus (1265 - 1307) Ta püüdis korrigeerida Aquino Thomas´e ketserlust. Meil on sama olemus mis jumalal, erinevas on kvantitatiivne. Intellekti käivitab tahe: tahe otsustab, mille üle mõistus mõtleb, tahe käsutab intellekti. Tahe valib ka objekti, millele intellekti rakendatakse.. Nagu jumala tahe, nii on ka meie tahe täiesti vaba oma valikutes.
Müsteeriumikultusi tauniti nii kaua kuni Rooma oli vabariik, impeeriumi ajal aga said nad väga oluliseks. Rooma religioon oli suhteliselt formaalne selliste jumaluste kummardamine, kes olid rezhiimi kaitsjad ja teotajad. Religioon täitis suures osas praktilisi eesmärke pidi hoidma rahvast lojaalsena. 3. sajandi lõpuks olid hüljatud riigikorrast viimasedki vabariiklikud elemendid, keiser oli sisuliselt despoot, keda ümbritsesid usulised tseremooniaid nagu idamaade monarhe. Neoplatonismis püüti jõuda tõeni mitte enam filosoofilise arutluse, vaid üleloomuliku meetodi teel. Mida halvemaks muutus ümbritsev maailm, seda paremat maailma kogeti vaimselt. Neoplatonism oli sisuliselt religioonifilosoofia, sest püüdis saada kontakti üleloomuliku reaalsusega, filosoofia oli selle poolest, et tõlgendas uuesti ümber Platoni metafüüsikat. Plotinos (204-207) õpetas: reaalsus on väljaspool teadmist ja olemist, tõde on võimalik müstilisel
Müsteeriumikultusi tauniti nii kaua kuni Rooma oli vabariik, impeeriumi ajal aga said nad väga oluliseks. Rooma religioon oli suhteliselt formaalne selliste jumaluste kummardamine, kes olid reziimi kaitsjad ja teotajad. Religioon täitis suures osas praktilisi eesmärke pidi hoidma rahvast lojaalsena. 3. sajandi lõpuks olid hüljatud riigikorrast viimasedki vabariiklikud elemendid, keiser oli sisuliselt despoot, keda ümbritsesid usulised tseremooniaid nagu idamaade monarhe. Neoplatonismis püüti jõuda tõeni mitte enam filosoofilise arutluse, vaid üleloomuliku meetodi teel. Mida halvemaks muutus ümbritsev maailm, seda paremat maailma kogeti vaimselt. Neoplatonism oli sisuliselt religioonifilosoofia, sest püüdis saada kontakti üleloomuliku reaalsusega, filosoofia oli selle poolest, et tõlgendas uuesti ümber Platoni metafüüsikat. Neoplatonist Plotinos (204-270) õpetas: reaalsus on väljaspool teadmist ja olemist, tõde on
annaabi.ee 
