sakslasel. Just nii palju jõuti Zwickaus seeriatootmisse antud mudeleid enne uue maailmasõja algust müüa. Rändaja rõõm Kuulsad Wandereri (ek. rändaja) tehased said alguse juba 1885. aastal, mil Johann B. Winklhofer ja Richard Adolf Jaenicke tegid algust jalgrattadepooga. Järgnesid mootorrattad. Mõningate katsetuste järel ilmus 1913. aastal turule juba Wandereri Nukuke (Wanderer Puppchen). See oli firma jaoks tõeline lotovõit. Vaid 12- hobujõulisest neljasilindrilisest kääbusest sai tolle aja tõeline müügihitt ja vundament firma kogu 20ndate aastate autotoodangule. Aga asi ei piirdunud väikeautodega. 20ndate aastate lõpul muutus Wanderer juba nõnda söakaks, et julges välja tulla ka kabriolettide ning selliste sõiduriistadega, mida tol ajal võis pidada juba limusiinideks. 50 hobust kapoti all ja 6 silindrit kannatasid sellise võrdluse vabalt välja. Ent sihik oli suunatud mujalegi. Üsna ootamatult võitsid sõiduautodega pea võrdse müügiedu
Täna on kõige tavalisem, argisem ja levinum jõuallikas neljasilindriline bensiinimootor. Seda on kõvasti arendatud, sellest pakutakse suuremaid ja väiksemaid, võimsamaid ja ökonoomsemaid modifikatsioone, ent tegelikult pärineb taolist tüüpi agregaat juba 1896. aastast, mil Panhard & Levassor esitles 2,4-liitriset 8-hobujõulist. Neljasilindrilisele järgnes kohe V8, mis moodustati sisuliselt kahest neljasilindrilisest. Esimene sellisega varustatud seeriaauto oli 1910. a. De Dion-Bouton. 1915. a. tuli Packard Twin-Six juba V12 mootoriga ning tulemata ei jäänud ka V16, mis nägi seeriailmavalgust 1930. a. Cadillac Model 452 peal. V6 läks seeriatootmisesse alles 1950. aastal. Viimane R8 ehk reaspaigutusega 8-silindriline mootor oli kasutusel nõukogude limusiinil ZIS-110, mida toodeti aastani 1959. Kummalisel kombel on valminud ka üks 9-silindriline agregaat, mis pandi 1929.a. Willisele, ent sest suuremat
Benzilt nii auto kui Benzi müügiõigused Prantsusmaal · Täna on kõige tavalisem, argisem ja levinum jõuallikas neljasilindriline bensiinimootor. Seda on kõvasti arendatud, sellest pakutakse suuremaid ja väiksemaid, võimsamaid ja ökonoomsemaid modifikatsioone, ent tegelikult pärineb taolist tüüpi agregaat juba 1896. aastast, mil Panhard & Levassor esitles 2,4-liitriset 8-hobujõulist. · Neljasilindrilisele järgnes kohe V8, mis moodustati sisuliselt kahest neljasilindrilisest. Esimene sellisega varustatud seeriaauto oli 1910. a. De Dion-Bouton. 1915. a. tuli Packard Twin-Six juba V12 mootoriga ning tulemata ei jäänud ka V16, mis nägi seeriailmavalgust 1930. a. Cadillac Model 452 peal. V6 läks seeriatootmisesse alles 1950. aastal, mil taoline käitas Lancia Aureliat. Viimane R8 ehk reaspaigutusega 8- silindriline mootor oli kasutusel nõukogude limusiinil ZIS-110, mida toodeti aastani 1959. Kummalisel kombel