kindad, mütsid, vööd, pastlad, kaelarätid ning villasest riidest pikk-kuued. Lasterõivad Laste riided piirdusid nii tüdrukutel kui poistel põhiliselt valge linase särgiga, millele seoti peale vöö. Jahedama ilmaga pandi peale must kuub. Riietus täienes lapse vanemaks saades. Poisid said püksid jalga 10-11 aasta vanuselt. Tüdrukud kandsid valget vöötatud särki kuni 15. eluaastani, seeliku sai tüdruk neiuikka jõudes. Täisealiseks saamist tähistati leeriskäimisega, mil noormees ja neiu said oma esimese piduliku rõivakomplekti. Ehted Pidurõivaste juurde kanti ehteid. Usuti, et ehetel on maagiline mõju ja nad hoiavad kandjast kurja eemale. Pidurõivastega kantavad ehted olid enamasti hõbedast, igapäevaeheteks olid klaashelmed. Põhja-Eestis oli tavaks, et tütarlapsele pandi helmed kaela siis, kui tal tuli esimene hammas. Naised kandsid helmeid nii päeval
Pidurõivastuses oli esikohal esteetilisus, rõhutamaks sündmuse tähtsust. Kõige pidulikumat riiet kanti leeris, pulmas ja lauakirikus. Laste riided piirusid nii tüdrukutel kui poistel põhiliselt valge linase särgiga, jahedama ilmaga kanti peal musta kuube. Riietus täienes vastavalt eale ja tavadele. Poisist sai pükste omanik umbes 10 aastaselt, tüdrukud kandsid vööga linast särki 14.-15. eluaastani. Peale seda seeliku saamine sümboliseeris üleminekut lapseeast neiuikka. Täisealiseks saamist tähistas leeriskäimine. Selleks puhuks said noored oma esimese piduliku rõivakomplekti. Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on kujunenud sajandite vältel toetudes võimalustele, vajadustele ja tavadele. Rahvariietel on paikkonniti rohkelt erinevusi. Juured on seotud iidsete hõimuerinevustega, edasi arenesid kihelkonniti. Oma mõju avaldasid rõivastele ka suhted naaberrahvastega. Põhiliseks kohaks, kus
Ealised erinevused ei ilmnenud rõivastuses nii selgesti. Vanemad naised eelistasid tumedamaid värve seelikutriibustikus või pottmütsi katteriides. Seto vanad naised ei kandnud suurt sõlge, sest see kuulus ainult sünnitusealiste naiste ehtekomplekti. Ehted Jõukust näitasid eriti ehted, neid pärandati põlvest põlve. Tavaliselt päris ema ehted vanem tütar või tütre puudumisel vanema poja naine. Pidulikud ehted muretsesid vanemad tütardele viimaste neiuikka jõudmisel. Selleks müüs jõukas talumees laudast isegi lehma või härjavärsi. Kõige tavalisemad kaelaehted olid helmed, neid kanti alati, ei võetud magadeski ära. Valged ja värvilised klaas- või kivihelmed pandi väikesele tüdrukule kaela, kui tal esimene hammas tuli. Hõbehelmeid nimetati krõllideks. Eriti hinnatud ehteks olid mitmesuguse jämedusega lülilised hõbekeed. Kuna üldiselt usuti helmeste tervendavasse mõjusse, siis loeti helmesteta inimest õnnetuks inimeseks.
annaabi.ee 
