Kreeka kultuuriministeerium on tänapäeval loonud mitmeid plaane ehitise restaureerimiseks ja rekonstrueerimiseks. Parthenon tuli asenduseks Ateena vanale templile, mida sageli kutsutakse Vanaks-Partheoniks või Eelparthenon, kuna too lammutati ära Pärslaste sissetungi ajal 480 eKr. Nagu enamus Kreeka templitest, oli ka Parthenon mingit aega varanduskambriks. Kuuendal sajandil pKr muudeti hoone Kristlikuks kirikuks, mis oli mõeldud neitsidele. Pärast Ottomani impeeriumi vallutusi 1460-ndatel otsustati, et ehitisest saab mosee, millel oli isegi minarett. 1687 pommitasid Parthenoni Veneetsia sõdurid, mille tulemusena hävis osa selle seintest ning skulptuuridest. 1806. aastal võttis Thomas Bruce mõned säilinud kujud templist ära ja need müüdi Briti muuseumisse 1816, kus nad ka praegu asuvad. Kreeka valitsus üritab need tagasi saada, kuid hetkel ei edene need asjad. Kreeka Parthenon Tänapäeval.
umbes 15. Sajandiks, oma rahva seast –alles 19. Sajandil.
Urbanus IV määras selleks erilise Kristuse Püha Ihu pidupäeva. Selle püha kõrgpunktiks oli lunastusttoov vaatepilt, kus hostiat ehk euharistilist Kristust kanti läbi linna tänavate ja pealtvaatajad põlvepainutustega austust avaldasid. Teiseks rahvavagaduse tunnusjooneks oli Maarja-kultuse levimine. Naisprohvetid ja nägijad tõusid esile. Jumaldati neitsisid. Naisi ei vaadeldud seksuaalse objektina, austust avaldati emadele ja neitsidele. Kolmandaks rahvavagaduse ilminguks oli reliikviate ja pühakute austamine. Neljandaks ilminguks oli kuradihirm ja usk nõidumisse, mis tõi endaga kaasa arvukad nõiajahid ja protsessid. Devotio moderna- 14.sajandil alguse saanud religioosne liikumine. Eesmärgiks oli tõelise vagaduse taasavastamine ja tavade reformimine, mille vastu oli aga üldine vaimulikkond. Peale Gerard Groote surma (kes oli liikumise võtmeisik), oli liikumisel tohutu edu(14-15sajand), opositsioon kadus
annaabi.ee 
