(Endla). Meeskõrvalosa auhind · Rain Simmul sinjoor Capuletti lavastuses «Romeo ja Julia». (Emajõe Suveteater). Kunstniku auhind · Liisi Eelmaa lavastuse «Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed» kujunduse eest Von Krahli teatris. Zürii eriauhind · Ain Saviauk elukutseliste ja harrastusnäitlejate tulemusliku ühtesulatamise eest lavastuses «Rasputin» Põltsamaa teatris Ellunäod. Reet Neimari nimeline kriitikaauhind Alates 2009. aastast Eesti Teatriliidu poolt väljaantav ja Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali rahastatav iga-aastane teatriauhind. · Valle-Sten Maiste artikkel «Mõtlema panev natsionalism» ajakirjas Teater.Muusika.Kino nr 2, 2008. Muusikalavastuste auhind · Lavastuse «Eesti meeste laulud» esituskoosseis pöörase mängulisuse ja hõrgu musitseerimise eest. Von Krahli Teater ja Nargen Opera.
Olga (tütarlastegümnaasiumi õpetaja, 28 aastane) filosofeerib, Irina (20 aastane) tähistab oma nimepäeva ning Masa, kes on veel endiselt leian, kannab musta kleiti. Mõisas läheb käima äge nimepäeva pidu. Irinale tehakse igasugu kingitusi ja asju. Aruteldakse sügavalt elumõttest. Õdede arvates on elu mõtte kõvasti tööd teha, nii et peale töölt koju jõudes, saaks rahus sügavasse unne vajuda. Kõigil kolmel õed on tungiv soov minna Moskvasse. Reet Neimari arvamuse kohaselt oli Moskva õdede jaoks mingiks sümboliks, kus on hea elu, head inimesed ja hea tulevik. Teoses ona Andrei ja Natalja vahel imelik armulugu. Mitte keegi ei salli Nataljat ning seetõttu hakkab ka Andrei oma õdedest eemale hoidma, kuna need norivad teda. Versinin (42 aastane) on uus sõjaväelane, et sinna väiksesse linna tuli. Tal on naine, kes teda piinab kodus oma pidevate enesetapu katsetega. Kulõgin on samuti Masa ära piinanud oma igavate haritlaste
Ma ei salga, et läksin Ugalasse lavastust vaatama mälestusega kunagisest elamusest. Muidugi see segas. Ootasin, et väga hea näitlejana tuntud Tammearu leiab mingi oma nipi, et minuealisi teatrivaatajaid kord kogetud Tsehhovist võõritada, esitada mingi oma ehk isegi intrigeeriv variant. Lavastaja pihib kavalehel, et otsus «suure saali raske variandi kasuks» ei tulnud kergelt. Kiusatus olnuks küll teost kärpida, kuid kadunud õpetaja Reet Neimari loengutest meelde jäänud sõnad «Me peame hakkama kuulama igavuse muusikat, mitte ütlema, et Tsehhovi näidendid on igavad» pühkis meelest eksperimenteerimise mõtted. Nõnda on meie ees küll Tsehhov, aga paradoksaalselt taandub autentsuse püüd hoopis ettemänguks. Vaheajal kõnetasin teatrikriitik Margot Visnapit, kes märkis, et kõik kulgeb kuidagi liiga lineaarselt. Nõustusin. Lavastaja kõhklused, kahevahel olek paistab läbi
annaabi.ee 
