Pildid on tehtud minu vanaisa poolt, kes on juba 67 aastane. Ta alustas piltide tegemist juba varases koolieas. Sel ajal oli piltide tegemine hoopis teistmoodi ja palju keerulisem. Kõigepealt tuli jäädvustada pilt filmile, siis tuli pesta, kinnitada, uuesti pesta ja lõpuks kuivatada. Eelneva protsessi käigus tekkis alles filmilindile negatiiv. Edasi pandi negatiiv suurendus masinasse, reguleeriti pilt teravaks ja sobivasse suurusesse. Pildi paber asetati raami, et see ilusti sirge oleks. Negatiivil lasti paista pildi paberile umbes minut olenevalt selle tumedusest. Pilt asetati ilmutisse, loputati, kinnitati ja seejärel kuivatati. Kui läks midagi untsu tuli kogu protsessi uuesti korrata. Sobivad pildid kuivatati metall plaadil, pildi pool all pool. Selleks oli vastav radiaator. Korralikud pildid lõigati vastavalt vajadusele kas siis sikk-sakiliseks või jäeti sirgeks. Vanaisa on oma elu jooksul teinud väga palju pilte, tal on olnud palju fotoaparaate ja isegi oma
portreteerimismeetodiks. Dagerrotüübid esitatakse alati kas raamitult või ilukarpi paigutatult. Nende pind on väga ôrn ning kriimustub kergesti. Dagerid tavaliselt mõõdus 8x10 cm. Eesti muuseumides leidub paarkümmend dagerrotüüpi, enamik nendest on valmistatud väljaspool Eestit. Ambrotüüp Ambrotüüp on nõrgalt alavalgustatud negatiiv klaasil, mis mustale aluspôhjale paigutatult näib positiivina. Tegelikkuses tumedad kohad on negatiivil heledad ja tegelikkuses mustad pinnad on negatiivil täiesti läbipaistvad. Kui me paneme tumeda tausta taha või värvime klaasplaadi tagakülje mustaks saamegi negatiivist positiivi. Neid eksponeeritakse tavaliselt raamitult vôi ilukasti paigutatult. Kirjeldatud tehnikat kasutati fotode valmistamisel kuni 1880.aastateni. Ambrotüüpide valmistamine oli odav ettevõtmine (tehti ju vaid negatiiv) ning seepärast levis ta laialt keskklassi seas. Eestis teada üle 10. Albumiinfoto Albumiinfoto on munavalgega immutatud fotopaber. 1850
üksnes kaugeid esemeid. Lähemate objektide jaoks tuleb filmi objektiivist kaugemale viia, milleks objektiivi nihutatakse ettepoole. Kui esemele aparaadiga veelgi läheneda ning samal ajal kujutisekaugust suurendada, saabub teatud momendil seis, kus ese ja tema optiline kujutis on võrdse suurusega. Siis asuvad nad mõlemad objektiivist ühesugusel kaugusel, mis on võrdne kahekordse fookuskaugusega. Kui objektiivi väljalüket veelgi suurendada, muutuvad kujutise mõõtmed negatiivil suuremaks eseme tegelikest mõõtmetest. Eseme kaugus on sellisel juhul fookuskauguse ja kahekordse fookuskauguse vahemikus, kujutisekaugus on aga suurem kahekordsest fookuskaugusest. Sügavus teravus on esemeruumi kahe tasandi vahemaa, mida mõõdetakse piki võtteobjektiivi optilist telge ja mille ulatuses esemed kujutavad fotomaterjali valgustundlikul kihil küllalt teravalt. Pildistamisel võivad tekkida erinevad olukorrad, mõnikord on vajalik, et nii esiplaan,
annaabi.ee 
