loomulik. Hirve luules leiab palju eri tüüpi helikordusi, ohtralt on homonüüm- ja täisriimide kõrval ka nn. ebatäpseid riime, ird ja liitriime. Nii suhestub Hirve luule kas või puhtalt riimide kaudu sümbolismiga, vooluga, millega Hirve luule kujundlikku ja temaatilist maailma kõige sagedamini on seostatud. Hirve seni viimane kogu "Ülemlaul" ilmus eelmisel aastal ning kandideeris kirjanduse aastapreemiale. näe  valvur  toetand nurka püssiraua on tardumuses püsind neetult kaua kui oleks juba läbitud see lõik... perroonilt kostab konemehe hõik ning keegi pimeduses tõstab saua ses jaamas rong ei peatu kuigi kaua: vast ühe inimelu  ongi kõik
kantud" sõnab Müller imestunult. Me tõmbame vöörihma viimse auguni pingule ja mälume igat suutäit kolm Muutke teksti laade korda kauem kui muidu. Teine tase Kuid ikkagi ei piisa leivast; oleme neetult näljased. Kolmas tase Talletan ühe leivakannika; Neljas tase pehme sisu söön ära, Viies tase koorukese aga pistan leivakotti; aegajalt näkitsen seda vähehaaval. Me näeme aega enda Muutke teksti laade kõrvalt kaduvat surijate Teine tase kahvatutes nägudes; ma
Uus lavastus «Kolm õde» Anton Tsehhov Lavastaja: Peeter Tammearu Kunstnik: Jaanus Laagriküll Osades: Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Liina Olmaru, Triinu Meriste, Kadri Lepp, Indrek Sammul jt Esietendus 13. septembril Ugalas ,,Ööd Rodanthe'is" film pisaraahtale masohistile Mihkel Raud EPL 22.11.2008 Pisarakangutamine on ju tegelikult täitsa armas zanr. Igaühele meeldib oma masohhistliku poole ga aegajalt dialoogi astuda ja kus mujal on seda naeruväärset, ent nii neetult ,,inimlikku" rituaali parem korraldada kui pimeda ja pooltühja kinosaali täielikus isoleerituses. Üksikuid naisi ja lootuse kaotanud mehi kohalikesse kinodesse kärbsepaberina meelitava romantilise draama ,,Ööd Rodanthe'is" põhiline probleem on paraku selles, et pisarad jäävad tulemata. Ükskõik kui pöörase jõuga Diane Lane ja Richard Gere neid välja loitsida ka ei püüa.
püüdlikult kuhugi, mis objektiivselt võttes peaks olema kultuurikontekst, koht laiemal kirjandusmaastikul vms, tegelikult pole aga muud kui kriitiku enda ainuomane ja väga isiklik maailmapilt. Oma vanade arvustuste mustandeid vaadates - mõned neist on siiani alles - olen hämmeldusega märganud, et need on sageli lõpptulemusest elavamad ja huvitavamad. Võimalik, et kehtib paradoks: mida zhanripuhtam on kriitika, seda igavam ta lõppkokkuvõttes on. Kriitika paradigmas on kõik nii neetult etteaimatav, talitsetud ja mõistlik. Kriitika meetod seisneb ju emotsiooni paralüseerimises, ratsionaalsuse üürikeses triumfis. Ent selline mõtteviis, mis eeldab, et maailm on alati äraseletatav, kuhugi mahutatav ja millelegi kuuletuv, ei saagi oma punnitatud lineaarsuses olla rohkemat kui igav ja üheplaaniline. Midagi jääb sealt paratamatult välja. Ka pole kriitikat ilma kellegi eelneva loomingulise aktita üldse olemas. Seetõttu ei muutu kriitika
annaabi.ee 
