serv. Mediaalse serva keskel on neeruvärat – sealt lähevad läbi neeruarter, neeruveen, ureeter, närvid ja lümfisooned. Neeru katted ja ehitus: Neeru pinda katab sidekoest fibrooskest, selle ümber on paks rasvkapsel (rasvkest), mille sees on veel neerufastsia. Neeru hoiavad oma kohal paigal: a) rasvkapsel, b) kõhupress, c) neeruarter ja d) veidi ka fastsia. Neeru sees on suur õõnsus – neeruurge (sinus renalis), milles paiknevad neeruvaagen, veresoonte suured harud ja sidekude. Neerukude paikneb ümber siinuse ja sellel on kaks kihti: sisemine, jutiliste püramiidide kujul esinev osa on neerusäsi; välimine ja püramiidide vahel olev teraline kiht on neerukoor (cortex). Neerukude: Koosneb suuremas osas nefronitest ja veresoontest. Nefron (nephronum): Neeru morfofunktsionaalne ühik – otsene uriini tootja. Nefroneid on kahes neerus kokku ca 1 milj. Nefroni osad: 1.Neerukehake (corpusculum renalis): jaguneb kaheks alaosaks: a) verekapillaride päsmake
VAKTSINEERIMIST KOHE, 71 000 SURID. 1. VAKTSIINID ON VÄGA MÜRGISED. Kõik vaktsiinid koosnevad kolme tüüpi komponentidest : · "pisik" elus või surmatud viiruse, bakteri, toxoidi (bakteri toodetud toksiini)või DNA kujul. OHT! Elus pisik võib põhjustada haigestumist, selle asemel et selle eest kaitsta (N. lastehalvatus, läkaköha). · sööt, millel vaktsiinid kasvatatakse (nt kanapoja looted, aborditud inimlooted, ahvi neerukude, merisea looterakud). OHT! Võõrvalgud ja geenid võivad inimorganismi sattudes käituda ettearvamatult. · mitmeotstarbelised lisaained (säilitusained, toime tugevdajad jne) N. alumiiniumsool (toime tugevdajana), elavhõbeda ühend tiomersaal, formaldehüüd, neomütsiin, fenoksüetanool (säilitusainena), jne. Difteeria/teetanus/läkaköha ehk DTL ehk kolmikvaktsiin; läkaköhavaktsiin; teetanuse
millega kaasneb tugev valgu, vere ja lipiidide eritus uriiniga, vereplasma valgusisalduse langus ning tursed ja kolesteroolisisalduse tõus veres. Glomerulonefriidi mõiste ja sagedasem tekitaja? NEERUPÕLETIK Sagedaseim tekitaja- A-grupi beetahemolüütiline streptokokk. Glomerulonefriit on autoimmuunne neerupõletik, mille korral organismi immuunsüsteem, mis peaks hävitama baktereid ja viirusi, hakkab kahjustama oma neerukude ning neerud hakkavad läbi laskma valku ja/või vere punaliblesid. Glomerulonefriit võib kulgeda ägedalt või krooniliselt. Primaarse glomerulonefriidi puhul on sageli täpne päsmakese kahjustumise põhjus teadmata. Sekundaarne tekib peale streptokokk-nakkust: angiin, kroonilise tonsilliidi ägenemine, ülemiste hingamisteede katarr, sarlakid; peale muud bakterite tekitatud infektsioone või viirusnakkust (hepatiit), süsteemsete sidekoe- , veresoonte haiguste korral. Enureesi mõiste.
Neerukoor sisaldab neerukehakesi ja väikesi looklevaid neerutorukesi. Neerusäsist moodustuvad 10–20 neerupüramiidi. Püramiidides asuvad Henle’i lingud ja kogumistorud. Püramiidide tipud moodustavad papillid, mis suubuvad neerukarikatesse. Neerukarikatest algavad uriini äravooluteed, mis ühinevad neeruvaagnaks. Neeruarter (a. renalis) lähtub mõlemalt poolelt kõhuaordi haruna. Hiiluse juures jaguneb neeruarter lõpparteriteks, nende otstes lõpeb ka neerukude. Neerudes on umbes 30% kehas ringlevast verest. Neerude mikrostruktuur Neeru funktsionaalseks üksuseks on nefron, mis koosneb neerukehakesest ehk päsmakestest (glomerulus) ja neerukanalitest (tubulus). Neerus on ligikaudu miljon neerukehakest, need asuvad neerukoores. Joonis 3.26. Neerude ehitus Uriini tootmine Esmasuriin tekib vere filtreerumisel neerukehakestest ja kujutab endast plasma valguvaba ultrafiltraati, mida toodetakse 180 liitrit ööpäevas. 84
annaabi.ee 
