1.Mükobakterite morfoloogia · Mükobakterid on väga varieeruva suuruse ja morfoloogiaga (läbimõõt 0,2-0,6 x 1,0-10 µm) · Gram-positiivsed pulkbakterid · Nad on liikumatud · Ei moodusta kihnu ega eoseid · Mükobaktereid nimetatakse happekindlateks mikroobideks, sest värvimisel kontsentreeritud värvilahuste ja kuumutamisega Ziehl-Neelseni meetodi järgi ei dekoloreeru värvunud rakud hapete ja aluste toimel · Mükobakterite happekindlus on tingitud nende rakuseina rohkest lipiidide ja vahade sisaldusest, mis muudab nende pinna hüdrofoobseks · Mükobakterid on saledad, sirged või veidi kõverdunud, ühe- või kahekaupa koos olevad pulgakesed 2. Mükobakterite poolt põhjustatud infektsioonid · Tuberkuloos, miliaarne tuberkuloos, tuberkuloosne meningiit, kuse- ja suguelundite
spoore. Rakuseinas on lipiidid, mis sisaldavad mükoolhapet. Patogeensed liigid kasvavad aeglaselt mitmeid nädalaid, saprofüüdid kasvavad juba mõne päevaga. Lipiidide tõttu on nad hüdrofoobsed ja vastupidavad keskkonnas. Mükobakterite seas on väga palju erinevaid liike – keskkonna saprofüüte, opportunistlike kuni obligatoorseid patogeene. Kuigi nad on gram+ tsütokeemiliselt, siis nende kõrge lipiidi ja mükoolhappe sisalduse tõttu on nad värvimisele resistentsed. Ziehl-Neelseni värvimeetodi järgi on nad ZN-+ (punane) – seda kasutatakse ka eristamiseks teistest bakteriest. 1883. avastas R. Koch tuberkuloositekitaja (Mycobacterium tuberculosis). M. tuberculosis ja M. bovis on fakultatiivsed rakusisesed parasiidid. 5. B. hyodysenteriae laboratoorne diagnoos ja virulentsusfaktorid Brachyspira * liigub limas, saab kinnituda ja koloniseerida sea sooli. Esineb hemolüütiline (tsütotoksiline) aktiivsus. * toodab proteaase – kahjustab limaskesta, põhjustab punetust.
profülaktikas, ravis? 25 Mycobacterium spp. infektsioonide 5 diagnostika Üldiseloomustus Mükobakterid on pulgakujulised happe- ja leelisekindlad mikroorganismid. Nende happekindlus on tingitud unikaalsest rakuseina ehitusest (lipiidide sisaldus kuni 40% kuivkaalust). Grami meetodil need tänu sellele ei värvu, traditsiooniliselt kasutusel Ziehl-Neelseni meetod ning fluorestseeruv värv auramiin. Olulisemad patogeenid on tuberkuloosi tekitajad • Mycobacterium tuberculosis mis kuuluvad nn. M. tuberculosis kompleksi • M. bovis • M. africanum Leepra ehk pidalitõve põhjustaja • M. leprae Potentsiaalselt patogeenseid mükobaktereid • M. avium kompleks (MAC) • M. xenopi • M. kansasii • M. malmoense
Deinococcus. Paksu peptidoglükaankihiga ning välismembraaniga. Värvuvad g(+). Osadel G(+) bakteritel (perekonnad Mycobacterium, Corynebacterium, Nocardia, Rhodococcus) on erilised hüdrofoobsed rakukestad, mis koosnevad peptidoglükaanist, lipoarabinomannaanist, arabinogalaktaanist ja mükoolhapetest. Selliste rakkude permeaablus hüdrofiilsetele molekulidele (näiteks tsefalosporiin) on 1000 korda madalam, kui E. coli'l. Selliste bakterite eristamiseks värvitakse preparaati Ziehl- Neelseni järgi. Rakke kuumutatakse Ziehli karboolfuksiiniga, seejärel loputatakse veega ja pestakse 5% väävelhappega ning seejärel etanooliga. Järelvärvimine tehakse metüleensinisega. Happeresistentsed (acid-fast) bakterid (Mycobacterium) värvuvad selle meetodiga punaselt, sest karboolfuksiin seostub tugevasti nende vahase kestaga. Ülejäänud, nn tavaliste kestadega bakterid värvuvad selle meetodi järgi siniselt. NB!
annaabi.ee 
