sajandi 20ndatega kaasa minna, mil kõik kandus üle ekspressionistlikku vormi. Selle aja luule on väga tundeline ning eneseväljenduslik. Palju on sõnadega priiskamist ja ehtimist. Suured sõnad luuleridades on kaasakiskuvad ning ärevust tekitavad. Talviku luuletuses ,,Uni": ,,Öötaevas sätendab kuu hõberoos,/ lööb sädelema vete jahe viru/ kui lilleväli sinimustas voos.". Just see luuletus on minu jaoks väga ekspressionistlik ning pooleldi kõlab nukralt: ,,Pilv hõberoosi kurku neeland ju.../ Ööpime endine vee ahnes keerus."(,,Uni"). Rohkelt on looduseteemalisi luuletusi, ning neis väljendatakse tundeid väga suurejooneliselt. ,,Ääretusest meri sonib unenäguden./ Uduaurust öö ju ronib välja haiguten". Luuletused tekitavad tunde nagu oleksin ma ise selle sees. Lugedes luuleridu, tekivad silme ette kujutluspildid ja on kerge nendesse sisse elada. ,,Viiul nuuksub, viiul vingub,/ süda on nii roid...".
Täis saladusi on ta buduaar. Siin avaned, kuid end ei anna kätte. Me vahel pole muud kui vikerkaar. Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt, ka siis, kui tahaks valust oiata. Et olla daam, ma vaikima pean üllalt. Kui plahvatan, siis ette hoiatan. Eelhetk. Kõik, mis kõrvetab ses elus noores mõni minut enne veerand seitset, on nii tõeline ja siiski toores oma kaitsetuses. Pole maitset. Mõne meeldimise alla neeland, keeland välja paistmast välisel, kellad endas olen üles keerand veerand seitsmeks. Veel ei helise. 12 6. Kokkuvõte Ma sain teada Doris Kareva kohta, et ta kirjutada südamelähedast kirjandust ja ta talle meeldib kirjutada nii proosat kui ka luuled. Ta alustas õpinguid Tallinnas 31.keskkoolis. Tema isa oli helilooja. Kareva on töötanud mitmes kirjanduses. On kirjutanud palju luuletusi ja raamatuid.
Lamasin ootuses, et mind ei lööda, asjade vahel. Asjatult. Aeg raskelt ja madalalt lendas must mööda lähedalt. Kuulsin ta hingamist kähedat, leeklevat, lainlevat, vöötlevat valgust nägin ta fööniksisabas. Siis tiivalöök tabas. Eelhetk. Kõik, mis kõrvetab ses elus noores mõni minut enne veerand seitset, on nii tõeline ja siiski toores oma kaitsetuses. Pole maitset. Mõne meeldimise alla neeland, keeland välja paistmast välisel, kellad endas olen üles keerand veerand seitsmeks. Veel ei helise. Koolmekoht. Päev langes. Üle silla nad läksid paljapäi. Ja viies, kõige väiksem, jõe äärde maha jäi. Neil olid laiad seljad. Päev loojus, verine. Ta tõusis pikkamisi, põsk porine. Jõeveega uhtus nägu ja peoga jõi. Siis hingas sügavasti
annaabi.ee 
