tema arvates tingitud iga asja püüdest säilitada oma olemasolu. Inimene ei juhindu kõlbelise hea seadusest ega ka vastumeelsusest kurja suhtes. Ta juhindub ainult enesealalhoiutungist ja omakasupüüdest. Voorus ei ole midagi muud kui inimese jõud 8 ja võimsus; voorus oleneb ainult pingutusest, millega inimene oma olemasolu säilitada püüab. Neile naturalistlikele alustele rajab Spinoza oma vabaduseõpetuse. Ta eristab tahtevabaduse küsimust ja küsimust, kas vabadus on inimesele saavutatav. Spinoza lükkab tagasi idealistliku õpetuse tahtevabadusest. Inimloomusele paratamatult omaseks üldiseks jooneks kuulutab ta inimese sõltumise kirgedest ehk afektidest. Ent loobudes idealistlikust kujutlusest, nagu ei sõltuks inimese tahe motiividest, ei eita Spinoza selle põhjal inimese vabaduse võimalikkust. Vabadus on paratamatuse tunnetamine, s.t
kirgedele, inimeste võitlusele iseenda ja teistega ning ka kannatuste ja piinade kujutamisele. (Kriisitundest joobumusse pääsu otsides sai kujurite üheks lemmikmotiiviks veinijumal Dionysos, kes peab koos kaaslastega meeletut prassingut. Nii Dionysose kui tema saatjate kujud rabavad sageli suurte mõõtmete ja naturalismiga.) Jumalate, kangelaste ning "vaprate ja imeilusate" kodanike idealiseeritud üldistavad kujud loovutasid koha naturalistlikele figuuridele ja portreedele, milles rõhutati kujutatava isiku individuaalsust. Loodi kujusid ja reljeefe igas vanuses inimestest, imikutest nõtrade raukadeni; meisterlikult anti edasi etnilisi iseärasusi. Kui Rooma riik vallutas Kreeka, Kreeka kunst alistas omakorda Rooma. Rooma toodi laevadega Kreekast tuhandeid skulptuure, kui need otsa lõppesid, hakati tegelema kopeerimisega. Siiski arenesid Roomas välja kaks iseseisvat ja kõrgetasemelist ala: portreed ja ajaloolised reljeefid. (Nt.
võitlusele iseenda ja teistega ning ka kannatuste ja piinade kujutamisele. (Kriisitundest joobumusse pääsu otsides sai kujurite üheks lemmikmotiiviks veinijumal Dionysos, kes peab koos kaaslastega meeletut prassingut. Nii Dionysose kui tema saatjate kujud rabavad sageli suurte mõõtmete ja naturalismiga.) Jumalate, kangelaste ning "vaprate ja imeilusate" kodanike idealiseeritud üldistavad kujud loovutasid koha naturalistlikele figuuridele ja portreedele, milles rõhutati kujutatava isiku individuaalsust. Loodi kujusid ja reljeefe igas vanuses inimestest, imikutest nõtrade raukadeni; meisterlikult anti edasi etnilisi iseärasusi. Pergamoni koolkonna kuulsaim ja suurepäraseim teos oli Zeusi altar, mida ümbritses 2,3 meetrit kõrge ja 130 meetrit pikk friis. Sellel on kujutatud jumalate võitlust gigantidega. Pergamoni altaris on ilmekalt näha hellenistliku plastika üldised tunnused püüe tohutute
annaabi.ee 
