hing. Kuidas me ka vaatleksime inimest - kehalisena või vaimsena - mõlemal korral on inimene osa loodusest. Inimese psühholoogia, inimese kired ja soovid, käitumise motiivid ja eesmärgid on samasugune tunnetamise objekt nagu iga teinegi loodusnähtus (2: 162) SPINOZA EETIKAÕPETUS Eetika püüab Spinoza üles ehitada teadusena, mis tuletab oma normid mitte subjektiivseist hinnanguist, vaid inimese tegevuse objektiivseist seadusist. Spinoza "naturaliseerib" eetika. Ent Spinoza eetiline naturalism oli antihistoristlik, mehhanistlik, abstraktne. Spinoza käsitas inimest mitte olendina, kes kuulub ajaloolisse sotsiaalsesse süsteemi, vaid looduse "asjana". Spinoza lähendas psühholoogia meetodid mehhaanika ja füüsika meetoditele, taandas psüühika keerukuse ja mitmekesisuse kahele põhilisele lihtsale algele: 1. mõistusele 2. kirgedele ehk afektidele Tahte ta samastas mõistusega. Spinoza eristas kolme liike afekte: rõõm, kurbus ja
Loodus on ühelt poolt "loov loodus" teiselt poolt " loodud loodus" "loova loodusena" on ta substant ehk jumal, välistades loodusest kõrgemal asuva olendi olemasolu. Loodus on õpetuse järgi igavene ja lõputu, loodus on noiihästi põhjus kui tagajärg, niihästi olemus kui eksistents. Loodus kui substants koos kõikide tema pmadustega eksisteerib iseendas, mõistusest sõltumatult ja väljaspool mõistust Eetikaõpetus: "naturaliseerib" eetika eetiline naturalism oli antihistoristlik, mehhanistlik, abstraktne psüühika keerukuse ja mitmekesisuse kahele põhilisele lihtsalt algele: mõistusele kirgedele tunnetusõpetus: tunnetusteooria on materialistlik ja ratsionalistlik madalaim aste põhineb kujutlusvõimel kõrgem aste põhineb mõistusel kõige kõrgem aste on teadmus ta ei tunnista kogemust tõsikindla teadmuse allikaks ateism: usk peab jätma tedlastele täieliku mõtte- ja uurimisvabaduse.
Firensze humanistlikke ideid elustades ja ratsionaliseerides esitas Gr nö [21]loomuliku religiooni neli printsiipi, mis kehtivad igal ajastul ning kõikide positiivsete religioonide alusena: 1) Jumal on olemas ja on ainus; 2) Jumal on suurim kõigi nähtavate ja tunnetatavate asjadega võrreldes [seetõttu vahetult nähtamatu või tunnetamatu]; 3) Jumal on kõiketeadev [ja hooliv]; 4) Jumal on kõige looja (peale iseenda). Kuigi Gr oma põhiteoses naturaliseerib loomulikku seadust tugeva juriidilise rõhuga ning tema mõtteid on seepärast nimetatud teaduslik-ratsionaalseteks, [või ka luterlikule voluntarismile (emotivism ehk mõistuse allutatus religioossele tahtele ja jumalikele väärtustele) vastanduvaks intellektualismiks], siis kriitilisemad autorid on hinnanud teda ikkagi klassikalise, keskaegse skolastilise loomuõiguse kammitsais olevaks, sest tema nagu Aquino Thomasegi jaoks [inimest
annaabi.ee 
