Agressiivsus ei ole üksiktunnus, ta on seoses suure hulga psüühiliste omadustega, nende puudumise või liiasusega. Ägedakujuline agressiivsus tõendab, et psüühiline hälve on suur ning et tegemist on kindla isiksusestruktuuriga. Nartsissismi liigid Mõnedest halvasti koheldud ja varajasi traumasid kogenud lastest saavad ka nartsissistid, kuid nende häirepilt on teistsugune. Herbert Rosenfeld on nimetanud sellist seisundit õhukesenahaliseks nartsissismiks. Õhukesenahalise nartsissisti eneseväärikustunne on hablas ja sõltuv välisest tagasisidest. Kui seda ei tule piisavalt, siis võib ta kokku variseda. Ta otsib lähedastelt lakkamatult seda aktsepteerivat ja armastavat pilku, millest ilmajäämist ta lapsepõlves koges. Ta on igati valmis lipitsema ja kohe süü enda peale võtma, siis kui kõik ei lähe nii nagu loodetud. Õhukesenahalise vastandiks on muidugi paksunahaline nartsissist, kes on hoolimatult küünarnukke kasvatav taktik ja kes teisi halvustab
Need kestavad täpselt nii kaua, kuni teine jaksab teda imetleda ja kuni see imetlus on värske ja uus. Kui imetlemine lõpeb või minetab mõju, siis kätkevad ka suhted. Kui sõber jätab ta maha või valmistab pettumuse, siis ei tunne nartsissist kaotuse pärast siirast kurbust, vaid võtab seda kui oma eneseväärikustunde solvamist, mis nõuab kättemaksu. 8 Puudulikult arenenud tundeelu Nartsissisti võime kogeda ja väljendada erisuguseid, eriti positiivseid tundmusi, on väike. Nende aset täidavad negatiivsed tundepuhangud: viha, kadedus, kättemaks, kahjurõõm. Olukorrast võitjana väljatulek pakub talle rahuldust, kuid teiste pärast on eneseimetleja võimeline rõõmu tundma üksnes siis, kui näiteks perekonnaliikme saavutus tõstab ka tema väärtust. Muul juhul põhjustab teise inimese hea käekäik rohkemat kui kadedust. See otse ohustab tema vaimset tervist, sest seab ohtu
hambaid. Te plätserdate vihaselt värvi mööda seina, nii, et seda läheb veel ja veel vaibale. Siis taote pintsli vastu seina, nii, et karvad sassis. Siis vajute torssis hunnikusse kokku ning mossitate selle kuradi värvi pärast kogu päeva. Teie viha on piiritu, hävitav ja kestev. See ongi nartsissistlik raev (J. Dunn ,,Painful people and how to deal with them", Tänapäev, 2001.)." 7 Nartsissisti lapsepõlves on teda sageli mõlema vanema poolt ülearu hellitatud. Seetõttu kasvabki ta üles teadmisega, et on erakordne. Loomulikult satub see vastuollu koolis, kus ta kuuleb, et polegi eriline. See põhjustab omakorda olukorra, kus noor üritab kõigile lakkamatult meelde tuletada, et ta on eriline. Uuringud on näidanud, et aegajalt ilmutab umbes viis protsenti meestest ilmseid ja häirivaid nartsissistlikke jooni.