See antakse vabalt ja seda eitatakse vabalt, ükski inimlik tegu ega saavutus ei või seda ära teenida. Ainus vastus, mille religioon näib andvat, on see, et Jumala tahtmine on end meie eest varjata." (E. Cassirer ,,Uurimus inimesest") Kuid võib kergesti juhtuda, et muigame allegooriliste tähenduste üle, mis tänapäeva lugejaile tunduvad naiivsetena. Ometi võib enamikule meie enda nö peenematele ja keerulisematele arvamustele ja narratiividele samasuguseid vastuväiteid esitada. Kuid tagasi teema juurde. Surm pole inimese jaoks mitte alati aktsepteeritav ega olemas olnud. Loodusrahvastel polnud surm paratamatu, vaid erand. Müüditeadvus tekitas loodusrahvais homogeense taassünni rea. Surma põhjuseks peeti maagiat või mingit isiklikku süüd (mis kristluse märgisüsteemis oleks patt). Surm tuli inimese ellu mingi erilise sündmuse, inimese eksituse või juhuse teel. Arusaam, et
Kommunikatiivne kontekst, kommunikatsiooni mikro- ja makrostruktuurid Jerome Bruner: kognitiivne narratoloogia- mõtlemise seostumine jutustamisega Paradigmaatiline (teaduslik-loogiline) ja narratiivne mõtlemine- Psühholoogiline narratoloogia Traumateooria ja jutustamise terapeutiline tähendus- inimene kaotab kriitilistes olukordades võime jutustada, teraapia aitab inimesel vabaneda pealesurutud narratiividest, et inku saaks keskenduda oma narratiividele, haiged inimesed vajavad võimalust end väljendada 6.Luule. Värsisüsteemid ja värsimõõdud- riim, meedium, rütm Vabavärss Sõnad naasevad sõjatult, sest nad on vahepealt muutnud meelt. Väehulgad sirutavad käepulgad. Nende peopesad on täis munast kooruvaid punapäikesi. Nad tõmbavad taeva tumedat tekki katma ja salgama oma kalduvust kalguvusele (A. Alliksaar) Värss "rida"; "pööre" Vanagermaani alliteratsioonvärss (Stabreimvers) Beowulf waes breme blaed wide sprang
aastate lõpus: selle teatavaks eeltaktiks on küll juba 1984. aastal kirjutatud Räägivad, kuid tõeliselt realiseerub ta romaanina Öös on asju... See Undi kõige mahukam kirjanduslik töö (üle 200 lehekülje) jätab osalt mulje juba puhtast tekstuaalsest modernismist, nagu selle idee selgines ja kristalliseerus kakskümmend aastat varem prantsuse teooriates." (Krull, 1993). Üheksakümnendatel on ta postmodernismi vaimus rõhutatult fragmentaarne, Suurtele Narratiividele vastanduv, rõhutatult pretensioonitu stiiliga ning järjest "kergemini kättesaadav". Tekstides avaneb uus dimensioon - kaubanduslikkus, moe taotlus kui eesmärk iseeneses, kavatsuslik triviaalsus. Eelkõige üheksakümnendatel kujundab ta enesest moekirjanikku, kes kommenteerib ja fikseerib asju, nähtusi, hoiakuid, klisheesid, iidoleid jms., mis on parasjagu moes. Kui eelnevatel aastakümnetel keskendub ta eksistentsiaalsetele probleemidele, siis nüüd tegeleb ta ajutiste kategooriatega