kehastus ehk koguni kosmoloogilise müüdi maailmakandja, märgib Matti Kuusi. Eesti usundis on haug ennem kaitsealune kui kaitsev vaimolend, vähemasti võib seda väita olemasoleva arhiivimaterjali põhjal. Ka on O. Loorits märganud niisugust erinevust ja pidanud seda germaanimõjuliseks. Meil on haugi või hiidkala patroneerivat vaimolendit nimetatud mitmeti: vetevaim, jõehaldjas, järvehoidja, kalaisa, kalakuningas jne. Nappidest kirjeldustest või kontekstist ilmneb, et neid kujutatakse üldjuhul antropomorfseina, harva zoomorfseina. I. Paulson peab vetevaimude ja haldjate demoniseerumist maaviljeluskultuurile omaseks nähtuseks ning rõhutab, et sellesse kultuuri kuulub samuti näkikujutelm. Hiidhaug seevastu on pärit kalastajakultuurist ning rahvausundis on nende kahe mõiste ühtesulamine välistatud: «Eriti huvitav ja tähendusrikas
ekslik “nõustumine”. Eetika ülesandeks ongi leida printsiip, mis juhiks inimest sellise hüveni, mis oleks täielikult inimese meelevallas, mida keegi ei saaks temalt ära võtta, mis ei saa hävida, mida ei saa kaotada vms. Just sedalaadi hüvega olekski ilmselt tark siduda oma taotlusi õnnelikkusele. Kõige vanem ja üldisem stoa koolkonna eetiline üleskutse oli Zenonilt endalt pärit elusihi definitsioon – homologoumenos zen, “elu kooskõlas”. Kuid nappidest allikatest ei selgu päris ühemõtteliselt, kuidas seda määratlust tuleks mõista. 6 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. Nii täiendasid järeltulijad Zenoni vormelit – elusihiks peaks olema elu kooskõlas physis`ega. Ühelt poolt peaks see tähendama seda, et on mõtet elada kooskõlas asjade paratamatu käiguga. Stoikutelt on pärit ütlus, et tarka saatus juhib, rumalat veab kaasa
astumist leiame Kotzebue näidendis "Die väterliche Erwartung"("Isalik lootus", 1789) eestlastest tegelaste omakeelset dialoogi ja laule. 1794. aastal püüdis Fr. G.Arvelius ettetellimise korras välja anda oma ühevaatuslikku rõõmu ja õpetuse mängu "Ramma Josepi Jubilei", mis aga jäi ilmumata. 1816. aastal mängiti Pärnus Kotzebue ja Knorringi ühevaatuslikku saksa- ja eestikeelset näidendit "Der Talkus"("Talgud"); kelle poolt see ette kanti, ei selgu säilinud nappidest andmetest. Arvestades aga seda, mida teame Pärnu eestikeelsete teatrietenduste kohta 1820-ndail aastail, võib pidada tõenäoliseks, et "Talgud" kandis ette suviti Pärnut külastav Tallinna näiteseltskond, kes hiljem(1826) on sama näidenit mänginud ka kodulinnas. Kõige varasemad andmed eestikeelsetest tatrietendustest Tallinnas pärinevad siiski 1819. ja 1821.aastast. Esimesel puhul oli kavas P.A.J.Steinsbergi "Häbbi sellel, kes petta tahhab", teine kord tema "Krappi Kaie
annaabi.ee 
