hakkavad. "Tõsiselt vastik on vaadata, mida kõike nad teevad!" toonitas Anastasia. Ka Solaris keskuse turvamees ei paistnud rebaste traditsioonist väga vaimustuses olevat. Ta ütles kulmu kortsutades: "Tegemist on täiesti ajuvaba üritusega! Söödetakse igasugust sousti sisse ning tehakse arulagedaid asju. Milleks kõike seda jama vaja?" “Kui kedagi ristida tahetakse, siis saatke ta kirikusse, see ainus paik, kus see on lubatud,” naljatles haritum inimene raamatupoes. Ta rääkis veel, et ta on rebaste ristimist omal nahal tunda saanud ning ei sooviks seda teist korda kogeda. Üks kord on täitsa piisav ja rohkem küll ei tahaks. Noormehed Vabaduse väljakul olid aga meie küsimuse peale väga segaduses. Nemad ei olnud sellisest asjast kuulnudki. Nad ütlesid, et nende koolis sellist asja ei korraldata ja nad ei ole ka kursis teistes koolides toimuvaga. Nemad ei olnud ainukesed, kes ei teadnud, mida rebaste ristimine
tõttu). Teose vältel oli ta pidevalt haige ja jampsis. Tänu sellele hakkas ta ka end tasapisi reetma. Zossimov täheldas näiteks üsnagi teose alguses, et Raskolnikov on kõige vastu ükskõikne, kuid kõnelused tapmisest ajavad ta lausa meeletuks. Peategelane oleks end reetnud ka siis, kui ta meeltesegaduses Zametovilt küsis:"Aga mis siis, kui mina see olingi, kes Lizaveta tappis?". Õnneks tuli ta aga meelemõistusele ning ütles, et tegemist oli naljaga ja enda päästmiseks lausa naljatles, et kas too jäigi seda uskuma või. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Raskolnikovi karistuseks oli piinav ja lakkamatu meeltesegadus, mis hakkas teda seestpoolt sööma ning mis varjutas tema unistusi ja selget mõistust. Raskolnikovi lunastuseks võib pidada tema kuritöö karistust ja armumist Sonjasse. Nimelt mõisteti peategelane teise järgu karistusega Siberisse sunnitööle. Seal algas tema muutumine ja lunastamine ning ta pidas kõigele vastu tänu Sonja armastusele
tõttu). Teose vältel oli ta pidevalt haige ja jampsis. Tänu sellele hakkas ta ka end tasapisi reetma. Zossimov täheldas näiteks üsnagi teose alguses, et Raskolnikov on kõige vastu ükskõikne, kuid kõnelused tapmisest ajavad ta lausa meeletuks. Peategelane oleks end reetnud ka siis, kui ta meeltesegaduses Zametovilt küsis:"Aga mis siis, kui mina see olingi, kes Lizaveta tappis?". Õnneks tuli ta aga meelemõistusele ning ütles, et tegemist oli naljaga ja enda päästmiseks lausa naljatles, et kas too jäigi seda uskuma või. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Raskolnikovi karistuseks oli piinav ja lakkamatu meeltesegadus, mis hakkas teda seestpoolt sööma ning mis varjutas tema unistusi ja selget mõistust. Raskolnikovi lunastuseks võib pidada tema kuritöö karistust ja armumist Sonjasse. Nimelt mõisteti peategelane teise järgu karistusega Siberisse sunnitööle. Seal algas tema muutumine ja lunastamine ning ta pidas kõigele vastu tänu Sonja armastusele
Nad veetsid paar päeva koos purustatud Berliinis ja läksid siis jälle lahku. Traudl sõitis Baierisse ja Junge tagasi oma väeossa. Traudl ei unistanud monumentaalrajatisest, vaid rahust ja vaikusest. Muidugi oli tal sõja ajal parem elu, kui enamikel teistel inimestel, kuid tundis ta end nagu kuldses puuris vang, kes tahtis tagasi pääseda keskkonda, kuhu ta kuulus. Junge oli olnud juba üle aasta abielus, kuid temasse suhtumine polnud muutunud. Hitler pidas teda ikka pesamunaks ja naljatles temaga. Oli 1944. aasta augustikuu lõpp, kui Traudlile teatati, et tema mees on langenud. Lein kestis mõnda aega ja siis tuli tal asuda taas oma kohustusi täitma. Hitler sai ajuvapustuse. Ta ei tõusnud voodist mõnda aega. Kuid teada, et venelased on Ida-Preisimaale sisse tungimas, ajas Hitleri jalule. Võidu lähenemist paraku aga ei paistnud ja lähenesid hoopiski vaenlase väed. Ka Lääne-Euroopas rühkisid liitlase vähehaaval Saksamaa piiri poole
annaabi.ee 
