läks, oli kohutav, vastik kogu ta olemusele, ja et temal, loomult üksildasel inimesel, oli minuga kõrvuti minek raske. ,,Liialt on hakatud käratsema klassides," rääkis ta, nagu püüdes seletust otsida oma raskele meeleolule. ,,See ei kõlba kuhugi" Ja kas võite kujutleda, see kreeka keele õpetaja, see inimene vutlaris, oleks peaaegu abiellunud." 2 Ivan Ivanõts vaatas kähku küüni ja ütles: ,,Naljatate!" ,,Jah, peaaegu oleks abiellunud, nii veider kui see ongi. Määrati meile uus ajaloo ja maateaduse õpetaja, keegi Kovalenko, Mihhail Savvits, väikevenelane. Ta ei tulnud üksi, vaid õe Varenkaga. Mees oli noor, pikk, tõmmu, tohutute kätega, juba näost näha, et kõneleb bassihäälega, ja tõepoolest, hääl nagu tõrrepõhjast: bu-bu-bu...Aga õde polnud enam noor, nii umbes kolmekümnene, kuid samuti pikk, sale, mustakulmuline, punapõskne ühesõnaga, mitte
» «Seda saame veel näha,» ütles Agnes naeratades. «Kes teie olete?» «Suur patune,» vastas Gabriel külmalt, «kõige alatum inimeste seast, sest minu soontes tuksub talurahva veri !» 6. KES OLI GABRIEL? Gabriel eksis arvates, et see sõna kui pikselöök uhkele rüütlipreilile saab mõjuma. Agnes oli küll esiotsa pisut kohkunud, aga järgmisel silmapilgul vaatas ta meelitava umbusaldusega Gabrielile silma ja ütles naeratades: «Teie naljatate?» Gabriel arvas tugevamat mõõtu vaja olevat; tal oli kentsakas himu rüütlipreili ees oma madala seisusega uhkustada. «Mina ei ole mitte ainult talurahva soost,» ütles ta karmilt, «vaid minu ema oli pealegi eesti talupoja, see on -- pärisorja tütar ja mina olen pärisorjade võsu.» «Mispärast püüate teie ennast halvaks teha?» küsis Agnes nõrga häälega. «Ma ei püüa ennast sugugi halvaks teha,» kos- 289 tis Gabriel kuivalt
kohmetunult. Üks kahest pidi siiski vaikuse esimesena katkestama ja kuna d'Artagnan näis olevat otsustanud jätta see au oma sõbrale, siis ütles too: «Te näete nüüd, ma olen oma põhilise kavatsuse juurde tagasi pöördunud.» «Jah, te olete tõeliselt ärganud, nagu see härra äsja ütles.» 289 «Oh, maailmast tagasitõmbumise plaanid olid mul juba ammu. Te olete kuulnud mind juba varem sellest kõnelevat, kas pole nii?» «Muidugi, kuid pean tunnistama, seni arvasin, et te naljatate.» «Niisuguste asjadega! Oo! D'Artagnan!» «Neetud! Isegi surmaga naljatatakse.» «Ja tehakse sellega suur viga, d'Artagnan, sest surm on värav, millest läbi viib tee kas hukkumisele või õndsusele.» «Olgu pealegi, Aramis, aga palun teid, jätame nüüd teoloogia kõrvale. Teile peaks sellest juba jätkuma, mis te täna olete saanud. Mis minusse puutub, siis olen ma peaaegu unustanud ka selle vähese ladina keele, mida ma iialgi pole osanud. Pealegi pean teile
annaabi.ee 
