Nähes seal Rosalindet Alfredoga, saab situatsioonist otsemaid aru ning proovib Alfredot tappa. Teine aga peidab end Rosalinde taha ning Gabriel tulistab nad kogemata mõlemad neist maha. Endale karuteene teinud Gabriel murdub põrandale nutma ja järelemõtlema, mida ta just teinud oli. Sel ajal tulevad ka kõik teised peolised sinna, Dr Falke kaasaarvatud, kes seletab Gabriel Einsteinile ära, et kogu see pidu, kogu see trall ja kõik seigad oli tema korraldatud kui vastutasuks Gabrieli naljanumbri eest. Rosalinde ning Alfredo tegelikult surma ei saanud, püssis olid paukpadrunid. 3 tunnise opereti jooksul ma apsakaid näitlemises ei leidnud kordagi. Kõik näitlejad tegid suurepäraselt enda tööd ning elasid hiilgavalt enda rolli sisse. Küll aga plahvatas etenduse ajal ühe valgusprozektori pirn, ehmatades kõik saalisolejad, esinejad kaasaarvatud ning killud kukkusid suurepäraselt mängivatele pillimeestele peale, kes aga sellest suurt numbrit ei teinud.
.." ja kirjade lõpud "Avaldan teile oma lugupidamist, neiukene, ja jään teie ustavaks", "Teie tõeline sõber". Varvara harva lisab kirjade lõppu midagi muud, kui oma initsiaale, küll aga tervitades kasutab viisakusavaldusi. Erinevalt Makarist need ei tundu mu jaoks naeruväärsena, pigem nagu viisakusena, nagu ta t uleks vastu Makari ülevoolavale austusavaldustele jne, et mitte ebaviisakas olla. Kuigi Makar rõhutab pidevalt seda sõprust, on minu arust tema poolt sõprusest asi kaugel. Naljanumbri all ma ei mõtle seda, et ma isiklikult tema üle naeraks nagu ta kolleegid, vaid seda, et ta tundub minu arust väga meeleheitlikuna. Kuigi ma enne mainisin nendevahelist võimalikku armastust, leian ma, et see oli Makari poolt oluliselt suurem. Eks see ole loogiline ka, et vanem mees on pigem armunud nooremasse tüdrukusse, kui et vastupidi, vähemalt minu jaoks. Seda järeldan ma sellest, et kui vaadata nende kirju, siis Makar saatis Varvarale kolmkümmend kirja,
Temalgi olid oma kavalused. Näiteks ühel ööl kuulis Don Quijote mingeid imelikke hääli ja tahtis seiklusesse tormata , kuid Sancho kartis. Ta köitis kavalalt oma peremehe hobuse Rocinante jalad kokku, et nad kuhugi liikuda ei saaks. Ja nii jäigi tol õhtul seiklusesse tormamata.. Sancho õnneks. Sancho Panzaga teeb Cervantes seda, mida tegi esmakordselt oma kirjutistes Lope De Vega. Ta toob sisse Sancho Panza näol gracioso ehk naljanumbri, kes on teosesse vaimukusi ja nalja toov tegelane. Enamasti on tegemist härrasmehe (peategelase) teenriga nagu ka ,,Don Quijote" loos. Seda, et Cervantes tahtis Sancho Panza kulul nalja teha, näitab ka nimevalik- Sancho Panza nime võib tõlkida umbes ,,kõht" või ,,vats". Kas Cervantes tahtis Sancho kulul nalja teha või mitte, kindel on aga see, et kannupoiss oli väga reaalne tegelane. Samuti täiendab Sancho oluliselt romaani sümboolikat- temalt tulevad vürtsikas rahvalik keel,