kõnedega tema käsuks, silmas pidades, et pole võimalik jagu saada riigi välisvaenlastest, seni kui te ei kärista nende abimehi meie_ riigis endas. 54. Seda aga, vannun Zeusi ja kõigi teiste jumalate nimel, pole te suutelised tegema ega tahagi teha, vaid te olete jõudnud sellise rumaluse või pöörasuseni või -- ma ei tea, kuidas öelda (sageli on mul tärganud kartus, kas mitte mõni jumalus ei ahista meie riigi asju) -- isegi selleni, et sõimlemise või kadeduse või naljaheitmise pärast või mõnel muul juhuslikul ajendil lasete kõnelda müüdavail isikuil (kelledest mõned võib-olla ei eitagi, et nad seda on) ja naerate, kui nad kedagi sõimuga üle külvavad. 55. Ja see polegi kõige kõledam, ehk küll see on kõle. Kuid nendele isikutele olete te andnud võimaluse tegelda riigiasjadega isegi suurema ohutusega kui neile, vkes teie huvides esinevad. Vaadake nüüd, missuguseid Õnnetusi toob teile kaela soov selliseid kõnemehi kuulata.
VILLU VÕITLUSED Villu oli tugev, rõõmsameelne, ausaim mees kogu Viljandimaal. Kui Villut ei oleks, oleks arvatavasti Viljandi talumehed naljaheitmise ja naermise võinud ära unustada. Talumeeste tööpõli ei olnud kuigi kiita, nende elu möödus orjuse ja pitsahoopide saatel. Eestlaste maa oli tol ajal paljude valitsejate käe all. Harju- ja Virumaa kuulusid Taanile, Läänemaal valitses Lihula piiskop, Tartumaal Tartu piiskop. Saaremaa oli Saksa ordu ja sealse piiskopi vahel ära jaotatud. Kõik muu oli aga Saksa rüütliordu omad. Enamasti anti sealsed maad talupoegade
joones, silmad lahked ja sügavad kui suvine taevas. Kas säherdune mees võib nukra loomuga olla? Tohoo, siis peaks ju vahest selgest taevast vihma sadama! Villu oli segamata verega eesti mees ja eestlaste põli oli neil päevil vilets, nii vilets, et seda meie õnnelikus olevikus enam uneski ei mõisteta näha. Ka Viljandi talurahva rõõmuallikad olid nii ara kuivanud, et mehed ilma Villuta kergesti naermise ja naljaheitmise ara oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli raske orjus vuhisevate vitste ja laksuvate piitsahoopidega. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, mil talupojad oma käredate isandate või röövivate naabrite eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg, katk ja kiskjad elajad neile lahkesti paremat põlve pakkusid. Kas see ime on, et niisugusel ajal inimeste naljasooned kuivaks jäid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära roostetasid,
annaabi.ee 
