See seisnes selles, et mustkunstnik lasi kivikestel peekrite alt ära kaduda ja uuesti tekkida kas peekrite alla, pealtvaatajate sekka või näiteks oma suhu. See trikk eeldab manipulaatorilt suurt meisterlikkust ja toimub puhtalt käteosavusel. Ka tänapäeval esitatakse seda täpselt samasuguste võtetega. Sellest trikist on saanud ka kreeka illusionistid oma nimetuse psefopaiktes tähendab kividega mängijat. Kreeka mustkunstnikud olid lisaks oma suurele osavusele nupukad naljahambad. Nende etteasted olid erinevalt preestrite omadest ohtralt vürtsitatud teravmeelsustega poliitilistel päevateemadel. Nad olid Vana-Kreekas erakordselt populaarsed ja nende etendusi vaadati meelsasti ka Roomas. Isegi siis, kui Kreeka muutus Rooma provintsiks ja illusionistide sotsiaalne seisund oli vaid veidi parem orjade omast, austati neid endiselt. Püüdes oma elutingimusi parandada, hakkasid mõned neist preestriteks ja muutsid oma oskused kasuahneks pettuseks.
Hullu meelest tema ülimvõime kuulda asju, mida tavainimene ei kuule tõi talle lõpetuseks kaasa hoopis häda ja vaeva. Hüpikkonn Hüpikkonna novell jutustab ajast, millal oli veel õukondades moes õukonnanarrid, koos kuljuste ja mütsikestega. Toimus see ühe kuninga lossis, kes armastas meeletult nalja ja vingerpussi. Tal oli seitse ministrit, kes olid täpselt samasuguse huumori soonega mehed. Nad kõik kaheksa olid suured, paksud ja ülbed naljahambad, kelle meelest oli hea ka haiget tegev nali. Ka sellel kuningal oli olemas oma narr, kes oli ka samal ajal kääbus ja lombakas, see aga tõstis tema narri väärtust veel enamgi. Kääbuse nimi oli "Hüpikkonn" ning tal oli imeline võime kõiki naerma ajada. Olgugi et tema jalad olid väga nõrgad, aga tema käed olid üli tugevad nii et ta suutis ronida justkui mõni ahv. Lossis elas ka teine kääbus, kelle nimi oli Trippetta. Tema oli, aga võrratult
jumalanna kujutis. Sellised ,,imed" sisendasid inimestesse hirmu ja tõstsid nende kuulekust ning nii polegi midagi imestada, et suurte templite preestrid püüdsid illusionismi igati oma monopoliks muuta. Nad ei tunnistanud rändavaid maage ja illusioniste ning kiusasid neid taga. Vaatamata sellele esinesid rändavad mustkunstnikud endiselt Vana-Kreeka tänavatel ja väljakutel, turgudel ja pidustustel ning teatrites. Kreeka mustkunstnikud olid lisaks oma suurele osavusele nupukad naljahambad. Nende etteasted olid erinevalt preestrite omadest ohtralt vürtsitatud teravmeelsustega poliitilistel päevateemadel. Illusionistid olid Vana-Kreekas erakordselt populaarsed ja nende etendusi vaadati meelsasti ka Roomas. Isegi siis, kui Kreeka muutus Rooma provintsiks ja illusionistide sotsiaalne seisund oli vaid veidi parem orjade omast, austati neid endiselt. Püüdes oma elutingimusi parandada, hakkasid mõned neist preestriteks ja muutsid oma oskused kasuahneks pettuseks.
annaabi.ee 
