Kaasnevad põletikuline kurk ja bronhiit koos valuliku köhaga. Iseärasused Haigust esineb rohkem imikutel ja väikelastel. Haiguse tunnuseks neil on aevastamine, köhimine, turses nina limaskestad ja vesised silmad. Eriti suur tekkeoht on lastel ja vanuritel, sest nende organism on nõrgem, kui täiskasvanutel Sagedasemad tüsistused: sekundaarne bakteriaalne infektsioon, mis võib avalduda sinusiidi (põskkoopapõletiku), keskkõrvapõletiku ja alumiste hingamisteede nakkusena (bronhiit ja kopsupõletik). Vajadusel bakteriaalne uuring. Haigustekitajaks on rinoviirused, kuid paljud juhtumid on ka korona-, paragripi-, RS- viiruste poolt põhjustatud. Rinoviirusinfektsioon on äge respiratoorne haigus, mis kulgeb enamasti nina limaskesta põletiku nähtudega ning väljendub nohuga. Tavaliselt nn. ,,külmetushaigustest" langeb rinoviiruste arvele 30-50%, kuid puhangute perioodil võib ulatada 100%-ni
tarkustest. Keskajal laialt levinud haiguseks oli pidalitõbi, kelle jaoks rajati iga linna lähedale teatud hospidal. Tartus oli see Püha-Jüri leprosoorum. Pidalitõbi toodi Euroopasse mõngingate arvamuse järgi Lähis-Idast ristisõdijate poolt. Keskaegsete allikate järgi on teada, et selle ravimiseks kasutati rästikuliha ning väga rasvast sealiha. Pidalitõbiseid ning hospidale peeti annetuste varal üleval. Keskajal arvati, et pidalitõbi levib nakkusena ning kui pidalitõbised üritasid linna peal annetusi koguda, siis oli nende riiete peale kinnitatud kelluke, et inimesed neid kuulsid. Kui keegi annetas, siis käis see nii, et annetus pandi maha ja ise mindi eemale. Keskaegsetes linnades olid juba olemas ka apteegid. Teatud ravimisega tegelesid ka habemeajajad ning juuksurid, kes olid enamasti haavatohtrid ning samas ka hambaarstid (neid nimetati palbriteks). Neid võeti ka lahingutesse kaasa, kus
kuuluvad ka protozooside kemoprofülaktika, profülaktilised dehelmintiseerimised ja töötlemised lülijalgsete vastu. Vt. ka parasitooside tõrjemeetmed. migratsioon (ld. migratio -- ränne) -- ränne. Parasiitide noorvormide liikumine organismi tungimise või sattumise paigast lõplikku enam või vähem sobivasse püsipaika. Vt. ka normaalne lokalisatsioon, aberrantne lokalisatsioon ja väärlokalisatsioon. mittetransmissiivsed looduskoldelised parasitoosid. Levivad alimentaarse nakkusena vahe-, lisa- või reservuaarperemeeste, sööda, vee või pinnase kaudu. Sellesse rühma kuuluvad näit. toksoplasmoos, trihhinelloos, ehhinokokoos, fastsioloos, dikrotsölioos, suurem osa mäletsejaliste strongülidoose, veelindude helmintoosid ning paljud teised Eestis levinud koduloomade parasitoosid. Vt. ka looduskolded, looduskoldelised haigused, looduskoldelised parasitoosid. monokseensed parasiidid (kr. monos -- üks + xenos -- võõras; parasiit) --
annaabi.ee 
