pärast Chaost. Tartaros asub samavõrd sügaval maapinna all kui kõrgel on taevas maa kohal. Rauast alasil kulub Tartarose põhja kukkumiseks üheksa päeva ja üheksa ööd. Ka allmaailma sügavaim osa, jumalate vangla, kus Zeus hoidis kurjategijaid ja jumalateotajaid (näiteks titaane, Tityost (Ixioni poeg), Tantalost ja Sisyphost). Neid valvasid sajakäelised hiiglased Briareos, Gyes ja Kottos. SIBÜLLA, SIBÜLLILINE NAER - Sibüllid (kr. sibylla) on naisprohvetid, selgeltnägijad, kes jumaliku inspiratsiooni ja ekstaasi seisundis kuulutasid spontaanselt ette tulevasi, enamasti hukatuslikke sündmusi. Sibülle peeti Idamaadest pärinevaiks ja ligi 1000 aasta vanusteks. Päritolu ja asukoha järgi eristatakse mitmeid erinevaid sibülle, enamasti kuni kümmet eri kohtades ja eri aegadel tegutsenut. Kuulsaimad olid Erythai ja Vergiliuse "Aenease" Cumae (Kyme) sibüll Napoli
kirjade korpust. Markioni eetika oli range, tema arvates ei olnud apokalüpsise ootus põhjendatud ning vagad koguduseliikmed pidid teostama rahuriigi juba selles maailmas. Rangus iseloomustab ka montanistide liikumist, mis tegutses Väike-Aasias, Pepuzas, millest pidi kujunema uus Jeruusalemm. Erinevalt markionistidest oodati aga maailma lõppu, tähtsustati prohveteid kui märke lõpuaegade saabumisest. Tuntud on Montanuse naisprohvetid Maximilla ja Priscilla. Tähtsustati karismaatilisust ja peeti end ülejäänud kristlaskonnast paremaks. 4. Kristluse tõus Rooma riigis 3. ja 4. sajandil. Diocletianuse restauratsioon. Constantinuse tõus keisriks ja valitsemisperiood. Julianus Apostata. Kolmanda sajandi esimene pool (aastad 220-240) oli kristlusele suure tõusu aeg, kristlus jõudis massidesse ning riigi valitsemise poolele. Seda sajandit peetakse kristluse leviku osas ka kõige tähtsamaks
Lisaks levis Euroopas ka rahvavagadus, mis väljendus esiteks mostrantsiate (mahuti, kus hoiti Kristuse elavaks ihuks muutunud leiba) protsessioonides peale seda kui paavst Urbanus IV määras selleks erilise Kristuse Püha Ihu pidupäeva. Selle püha kõrgpunktiks oli lunastusttoov vaatepilt, kus hostiat ehk euharistilist Kristust kanti läbi linna tänavate ja pealtvaatajad põlvepainutustega austust avaldasid. Teiseks rahvavagaduse tunnusjooneks oli Maarja-kultuse levimine. Naisprohvetid ja nägijad tõusid esile. Jumaldati neitsisid. Naisi ei vaadeldud seksuaalse objektina, austust avaldati emadele ja neitsidele. Kolmandaks rahvavagaduse ilminguks oli reliikviate ja pühakute austamine. Neljandaks ilminguks oli kuradihirm ja usk nõidumisse, mis tõi endaga kaasa arvukad nõiajahid ja protsessid. Devotio moderna- 14.sajandil alguse saanud religioosne liikumine. Eesmärgiks oli tõelise vagaduse taasavastamine ja tavade reformimine, mille vastu oli aga üldine vaimulikkond
annaabi.ee 
