arvustus on tunnistanud kui andekat ja omapärast lüürikut ja seadnud eeskujuks teistele poeetidele. Ah see ongi see daam, kelle laulud on saanud meile Taaveti ülemlauluks, mida kanname ette igal juhul ning mida trallitades ja vilistades viidame omi päevi ning öid//--// Kui naine luuletab, siis on see loomulikult tühine koketeni, edevus demonstreerimine. Seepärast kirjutavad ka mehed pääasjalikult ainult naistest ja naistele, naisluuletajad ada ainult enesest ja enesele. Hääks väiteks sellele on Under. Peaaegu igas sonetis ülistab ta oma keha, oma garderoobi, omalõõmavat kirge. Ta demonstreerib oma naiselikke omadusi ning kriipsutab naiselikke iseärasusi sajad korrad alla. Ta uhkustab oma saja-versta pikkuste sukkadega ning tahab meid uskuma panna, et need ei lõppegi temal. Muidugi, seda ainult selleks, et sukkade pikkust oma silmaga läheksid järele vaatama
lemmik luuletaja. Need read ongi minuni toonud Luige luule ilu ja võlu: Tahaksin pihlapuu rüppe, Okstesse varjata pea. Tahaksin pihlapuu rüppe, Puhata oleks seal hea. Pesevad vihmad ta marju, Nendele vajutan suu. Võta mind lehtede varju Lõkendav sügise puu! Sinule laulan ja sina saad aru, Oled nii lihtne ja hea. Sinule laulan ja sina saad aru Toetan su tüvele pea. ,,Võta mind lehtede varju" Viivi Luik on üks Eesti silmapaistvamaid naisluuletajad. Peale luuletuste on ta kirjutanud veel romaane, lasteraamatuid, esseesid, artikleid, kuuldemänge, tõlkeid jms. Luige luulet iseloomustab paljuski tema loodusearmastus, kuna ka tema lapsepõlv möödus maal, kus loodus oli käega katsutav iga päev ja iga hetk. Ta tunneb looduse igat väiksematki nüanssi ja oskab seda naiselikult luuleridadesse seada. Käin ka ise tihti looduses ja eriliselt meeldib mulle just metsas käia ning vahel ongi tunne justkui oleksin ise Luige lüürikasse sisse
mida pole mõtet fookusesse võtta, aga Underi puhul pole suurt vahet, millele keskenduda. Underi lüürika on seotud ballaadilisuse ja narratiivsusega. Underi luules on suhe loodusega – panteistilik loodustunnetus ja ühtesulamispüüe –, kuid see muutub loomingus (nt „Sonettides“ käivad mesilased alasti naisterahvast imetlemas). Underi ja Alveri vahel tekib paralleel, kui Under on paguluses tähtsaim ja Alver Eestis tähtsaim – mõlemad suured naisluuletajad, kuid avavad luule eri tahke. Naiselikkus avaldus Underi luules. Alverit ei saa naiselikkusega defineerida. 5. Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1917–28 Uusromantiline proosa. Eestvedaja Tuglas. Proosa voolusuundumus polnud algul nii sümbolistlik kui luule oma, kuid sümbolistlikud taotlused hakkasid esile tulema Tuglase ja Tammsaare teostes. Tuglase “Kahekesi” ja Tammsaare “Pikad sammud” ning “Noored hinged”.
annaabi.ee 
