Meeste rõivastus Ülekuub (käistega ja lühem, kanti vööga) Meeste rõivastus Talvel kanti sõbasid ja nahku Laste rõivastus Poistel ja tüdrukutel vahet ei tehtud Kanti linast alussärki (vanemana tekstiilist vööga) 11.a sai poiss püksid Peakatted Abielunaised kandsid linukeid (õhukesest linasest riidest, salli/rätiku kujuline, kinnitus tagant näpunööri või naharibaga). Jõukamatel olid vaselistega kaunistatud Peakatted Naised kasutasid ka torbikukujulisi mütse, ääred kaunistatud nahaga. Neiud ja lapsed kandsid tekstiilist/nahast peapaela. Pidulikel juhtudel kanti pärgi. Meeste mütse on vähe leitud. Talvel kanti karusnahkseid mütse Naiste ehted Juba lapsena hakkas inimene kandma halva eest kaitsvat ripatsit Kanti ka helmekeed, mis koosnes väga erinevatest ehetest: kaurikarbid, merevaik,
janune, seega tühjendasin kärmelt veekruusi. Kuid kruusi oli arvatavasti uimasteid lisatud, sest muutusin jälle uniseks ja magasin pikka aega. Kui ma ärkasin oli pimedus kadunud. Kuskilt paistis valgust. Märkasin, et olin kongimõõtmetega eksinud, selle ümbermõõt oli hoopis 25 jardi. Nägin ka kongi keskel seda sama kaevu, mille lõugade vahelt olin napilt pääsenud. Minu õnneks oli see kongis ka ainuke. Ma lamasin selili madalal puuraamistikul. Olin pika, sedelgavööd meenutava naharibaga tugevasti selle külge seotud, ainult mu vasak käsi oli vabaks jäetud, et saaksin enda kõrval olevat toitu haarata. Laes, täpselt minu kohal, oli maalitud Aeg, kellel vikati asemel oli käes pendel. Selle alumina ots oli üliterav. Pennel liikus aeglaselt. Umbes tunni aja pärast oli pendli võnkekaar pikenenud. Kogu seadeldis sisises läbi õhu kiikudes. Taipasin, et inkvisitsiooni käsilased olid teada saanud, et ma olin varem kaevu märganud. Nad olidki
Igapäevaseks peakatteks võtsid naised tuttmütsi. Tuttmütsid kahanesid 19. saj. teisel poolel väikeseks lamedaks ketasmütsideks. Teele minnes seoti nii tanule kui ka ketasmütsile peale ruuduline rätik. Linaseid sinise-valge-, punase-valgeruudulisi rätte kooti ise, neid kanti abu või kampsuni all, välja minnes seoti peakattele. Jalatsitena on Saaremaal kantud kingi. 19. sajandil olid tavalised kõrvadega kingad, mille otsad seoti jala peal kokku paela või naharibaga. Igapäevaselt kanti pättisid. Karja mees Särk Särk õmmeldi kodulinasest kangast. Ka meestesärkidele on iseloomulik lai krae, mida idapoolsel Saaremaal kanti mahapööratult. Särgikrae seoti üles kaelrätiga. Kaelarätt oli tavaliselt sini-valgeruuduline ning linane ja kodus kootud. Vest õmmeldi lambamustast villast. Püksid Kintspüksid õmmeldi lambamustast villasest riidest, mis liibuvad keha ümber Sääred ulatusid natuke üle põlvede
Sukad olid valdavalt ühevärvilised, tavaliselt valged. 19. sajandi keskpaigast hakati kandma ka potisiniseid ja punaseid. Sukad püsisid üleval kirjude sukapaeltega, mis seoti põlve alla. Suvel paljajalu käies olid naistel sääri katmas sukavarred. Jalatsitena on Saaremaal hiljemalt 17. sajandist alates kantud kingi, aja jooksul muutus nii liist kui valmistamistehnoloogia. 19. sajandil olid kõige tavalisemad kõrvadega kingad, mille otsad köideti jala peal kokku paela või naharibaga. Igapäevaselt kanti riidest pealsete ning tugevasti läbinõelutud ja tõrvatud taldadega pättisid. Saaremaal oli peaaegu igas kihelkonnas mõningal määral erinev rõivastus, suuremate rühmadena eralduvad lääne ja idapoolsemate kihelkondade rõivad. Ida Saaremaal, kus asub Karja kihelkond, oli rõivamood võrdlemisi sarnane. Karja mees Meeste ülikonna põhiosad 19. sajandil olid särk, püksid, vatt ja vest, villane ülerõivas pikkkuub, pea ja jalakatted.
annaabi.ee 
