kuid samas ei olnud töö tema elu, ta leidis aega ka niisama vembutamiseks, mis mulle väga meeldis, kuna ilma tema krutskiteta oleks ,,Tõde ja õigus" olnud eriti masendav raamat. Tsitaadid: ,,Eespere aiategu hakkas ka Tagapere Pearu silma kinni. Isegi talvine teivaste ja lattide vedu polnud teda ükskõikseks jätnud. Kohe oli ta mõelnud, et mida võib naaber, seda võib tema ammugi" ,,Õhtul kui karja-Mart koju tuli, küsis peremees temalt naerusuul: ,,Noh, kas õhtul oli kraavis vähem vett kui hommikul?" ,,Ikka oli, aga tegi teine kuramus uue tammi ette," vastas poiss. ,,Aga oodaku, ei ma sedagi talle kingi, küll ma ta eest ära saan."" ,,Viimaks ei teadnud ta enam isegi, kuidas see juhtus, aga äkki leidis ta oma küüned Andrese habet kiskumas. ,,Mehed, minge vahele!" käskis kõrtsmik Aga enne kui käratsejaist ükski jaole sai, langesid Vargamäe mehed teiste ette porisele
saada. Ja isegi siis on vähe, isegi siis ei saa seda kätte, mis tahad.“ lk 197 * - Liine otsustas, et jagab vennaga riide pooleks, nii et mõlemad saavad kaks särki, Indrek linna jaoks ja Liine leeri jaoks - Mari tegi õnnelikuks kui nägi, kuidas õde venda saatma läks - Mari ise läks tagasi lehmi lüpsma, kuid just siis kui piimalüpsik täis sai, lõi lehm selle oma porise jalaga ümber, sest Mari oli unustanud hommikul lehma lõhkenud nisad rasvatamata, ja nii ei saanudki Mari jälle naerusuul magama XX - Indrek läks tagasi kooli, jäi jälle veidi hiljaks, ennem ei saanud oma tuppa, kui Maurus taga asjad ära oli ajanud, nimelt tahtis ta raha - Tigapuust ja vürstist olid saanud suve jooksul suured sõbrad, käisid koos joomas ja naistes, neil oli juures siis õlle- ja lillelõhnad Maurus nuusutas nad igakord üle ja vajadusel pragas poistega - Tigapuu valetas, et lillelõhna sai ta külge sõbra juurest, kelle naine nii lõhnas
Kui nad kolmekesi uuesti õueväravale lähenesid, hüüdis ema: ,,Näe hullu, me oleme suure rutuga väravagi ristseliti lahti unustand. Kui isa seda oleks näind!" Aga Liine ütles Indrekule: ,,Anna oma pamp esteks minu selga, ma tulen sind natuke saatma." Ja nõnda läksidki viimaks õde-venda kõrvuti Vargamäelt alla, pamp õe seljas, mõlemate näod aga rõõmust naerul, nagu oleksid nad leidnud suure õnne. Naerusuul seisis emagi väraval ja vaatas lastele järele. Ja kui ta õhtul kükitas Päitsikut ja Tõmmikut lüpsma, polnud tal põrmugi kahju, et soe piim nende pakitsevaist udaraist sorises lüpsikusse, mitte aga vasikate suhu, nii et Vargamäe Mari oleks täna ehk naerusuul magamagi heitnud, nagu polekski ta enam siin perenaiseks, vaid tüdrukuks, mis põlves ta kunagi aina lõõritas laulda. Aga siis juhtus nõnda, et
annaabi.ee 
