võib sääsest elevandi tekitada. Sõnavabadus on tänapäeval demokraatia mõõdupuu see on üks terendav eesmärk, mille poole kõik liberaalsed riigid püüdlevad. Kuid kas sõnavabadus tähendab seda, et ajakirjanikud võivad öelda mida ,,sülg suhu toob"? Lugedes nö ,,kollast ajakirjandust" võib selline mulje kergesti jääda, kuna eetilised piirid on seal ammugi ületatud. Näiteks presidendiprouast Evelin Ilvesest on meedia tekitanud täieliku naerualuse. Kõik algas sellest, et üks ajakirjanik juhtus lugema proua Ilvese kirjutist tema lasteaia siseveebis, kus Ilves soovitas lasteaial jõulupakkidesse Kalevi odavaid komme mitte panna, kuna need sisaldavad transrasvu, mis on suuremas koguses laste tervisele kahjulikud. Mõne päeva pärast oli ajakirjandus pulvil artiklitest, kus väieti, et Evelin Ilves ründab Kalevi kommitehast ja selle töötajaid. Ka pool aastat hiljem ei ole sumin proua Ilvese ümbert suubunud
äpardunud "saarevalitsemist" kukub. Romaani lõpus on nad taas koos. Kui don Quijote unistab ideaalriigist, karjaste koloonia asutamisest, ei kujuta ta seda ette ilma Sanchota. Neid lahutab alles romaani viimane peatükk, don Quijote surm. Romaani 2. osas on ammugi selgunud don Quijote inimlikkus. Kui nüüd hertsogipaar temast naerualuse teeb ja temaga ühe komöödia teise järel lavastab, pole Cervantese naer enam kuigi lõbus, sest mõnitatakse inimlikkust. Episoodis, kus ülikute seltskond laseb don Quijotele selga kinnitada sildi tema nimega (= narrimärgi), sarnaneb humaanne alandatud kangelane pilatava Kristusega. Autori kriitika alla langeb siin jõudeelu elav aadelkond oma tühiste ja edevate kapriisidega. See ühiskonnakiht
osa LV peatükis, kus don Quijote päästab Sancho august, kuhu see pärast äpardunud "saarevalitsemist" kukub. Romaani lõpus on nad taas koos. Kui don Quijote unistab ideaalriigist, karjaste koloonia asutamisest, ei kujuta ta seda ette ilma Sanchota. Neid lahutab alles romaani viimane peatükk, don Quijote surm. Romaani 2. osas on ammugi selgunud don Quijote inimlikkus. Kui nüüd hertsogipaar temast naerualuse teeb ja temaga ühe komöödia teise järel lavastab, pole Cervantese naer enam kuigi lõbus, sest mõnitatakse inimlikkust. Episoodis, kus ülikute seltskond laseb don Quijotele selga kinnitada sildi tema nimega (= narrimärgi), sarnaneb humaanne alandatud kangelane pilatava Kristusega. Autori kriitika alla langeb siin jõudeelu elav aadelkond oma tühiste ja edevate kapriisidega. See ühiskonnakiht pole nii süütu, nagu võib esialgu paista. Kui kukub läbi don Quijote duell teener
annaabi.ee 
