oskus, mil kõnes võidi hakkama saada, kuid grammatiliselt ei pruukinud kõik alati õige olla. Raamat lõppeb lõbusa seigaga professor C-st, kes ühel ballil mõnusalt aega veedab ning kogemata ohvitserile varbale astub. Ta ei vabanda teo eest ning ta saadetakse peolt koju. Kottpimeda Tartu tänaval koperdab ta tudeng Blaule otsa, kes pakub abi, kuid C otsustab tänavale pikali jääda. Seesugune humoorikas lugu raamatu lõpus vihjab baltisakslase naermisele, kohati ka iseenda üle. Dr Bertram on isegi kirjutanud, et kombeks on lahku minna naljaga, mis näitab, et loomu poolest olid baltisakslased veidi vabamad ja hindasid huumorit, samas eestlane on pigem tagasihoidlik, tõsine ning oskab enda üle naerda, kuid lahkuminek ei pea alati muhedalt lõppema. Kuigi autor tundub baltisakslaste poolel olevat, siis annab ta ka saksa-eestlasele omamoodi ja humoorika kõne
et töö põhjustab neile stressi. / 9 /. Viiest üks britt tunnistas, et on viimase aasta jooksul tööl tukastanud. Töötajad tõid vabanduseks tööstressi, mis ei lase neil öösel korralikult välja puhata. / 11 / Sageli arvatakse, et 'fun' kuulub koju, mitte kontorisse. Räägitakse, et naer, 'fun' ja mängud pole täiskasvanulikud tegevused ning on ebaprofessionaalsed. Pole võimalik rohkem eksida! Kulutades 15 minutit naermisele ja naljale, tõstetakse, mitte ei langetata produktiivsust. Töötajate mõte selgineb ja nende produktiivsus kasvab, kui nad on saanud ennast hetkeks 'välja lülitada'. Seega on kasulik julgustada kõiki töötajaid võtma aeg- ajalt paar minutit, tegelemaks millegi lõõgastavaga. Värske pilgu saavutamiseks tuleb vahel probleemist või tööst distantseeruda. Pauside tegemine on igati loomulik ja vajalik
,,Õpetatud naiste" puhul sellist maskilist üllatusmomenti pole, seal teevad kõik tegelased seda, mida autor käsib teha. Hiljem selles suunas kirjutavad edukalt just valgustajad. Oma loomingu lõpul saavutab ta edu uue lavategelase otsinguil. Ta köhis palju, lämbumishood, sai laval mängida aind haiget tegelast - ,,Ebahaige" - tema viimane näidend. Louis hoidis Moliere'i endiselt oma eeskoste all, tema haigus on nagu pealetükkiv veidrus, etiketi kohaselt kuulusid kõik veidrused välja naermisele Moliere oli ise selle tekkimises süüdi. Tema elu lõpul naerdi välja just teda ennast. Teeb oma tegelase selliseks, kes ainult mängib haiget. Peategelane hüpohondrik liialdatult oma tervise pärast muretseja. Selles näidendis tal ei olnud enam mingit jõudu näidelda, põhiline oli peita oma tõelist haigust. Peale neljandat etendust avastati tal kopsu verejooks, ta kanti koju, enne kui jõuti leida arst või vaimulik ta juba suri
annaabi.ee 
