Kuid just niimoodi võikski ka tavapäraselt tunnetada tõelist aja ulatust ( aja kestvust ), kui me seda teeme mineviku või tuleviku nö. kauguse tunnetamisega ole- vikust. Me mitte ei peaks ainult minevikku või tulevikku ennast reaalselt tajuma, vaid ka selle kau- gust olevikust ( minevikust, tulevikust ). Inimene tajuks näiteks aega ( aja ulatust ) lapsepõlvest ku- ni kõrge vanuseni ( ehk olevikuni ) samamoodi nagu siis, kui ta oleks ise reaalselt liikunud ajas va- nadesse aegadesse ja tajub aega lapsepõlvest tänapäevani ( ehk sellisel juhul siis olevikust tulevik- ku ). Niimoodi võiks ta kogu enda elu-aega tunnetada ja selle aja osa võrrelda näiteks planeet Maa enda ,,eluajaga". Inimese eluiga on ju tühiselt väike Maa omaga. Me teame seda, kuid sel korral ini- mene juba tajub seda. Samamoodi võiks tajuda kogu aega Universumis, kogeda seda kogu oma ula- tuses. Ja ka inimese osa kõiges selles. Selliste kogemuste uudsus ei kaoks inimesel mitte kunagi
Kuid just niimoodi võikski ka tavapäraselt tunnetada tõelist aja ulatust ( aja kestvust ), kui me seda teeme mineviku või tuleviku nö. kauguse tunnetamisega ole- vikust. Me mitte ei peaks ainult minevikku või tulevikku ennast reaalselt tajuma, vaid ka selle kau- gust olevikust ( minevikust, tulevikust ). Inimene tajuks näiteks aega ( aja ulatust ) lapsepõlvest ku- ni kõrge vanuseni ( ehk olevikuni ) samamoodi nagu siis, kui ta oleks ise reaalselt liikunud ajas va- nadesse aegadesse ja tajub aega lapsepõlvest tänapäevani ( ehk sellisel juhul siis olevikust tulevik- ku ). Niimoodi võiks ta kogu enda elu-aega tunnetada ja selle aja osa võrrelda näiteks planeet Maa enda ,,eluajaga". Inimese eluiga on ju tühiselt väike Maa omaga. Me teame seda, kuid sel korral ini- mene juba tajub seda. Samamoodi võiks tajuda kogu aega Universumis, kogeda seda kogu oma ula- tuses. Ja ka inimese osa kõiges selles. Selliste kogemuste uudsus ei kaoks inimesel mitte kunagi
Kuid just niimoodi võikski ka tavapäraselt tunnetada tõelist aja ulatust ( aja kestvust ), kui me seda teeme mineviku või tuleviku nö. kauguse tunnetamisega ole- vikust. Me mitte ei peaks ainult minevikku või tulevikku ennast reaalselt tajuma, vaid ka selle kau- gust olevikust ( minevikust, tulevikust ). Inimene tajuks näiteks aega ( aja ulatust ) lapsepõlvest ku- ni kõrge vanuseni ( ehk olevikuni ) samamoodi nagu siis, kui ta oleks ise reaalselt liikunud ajas va- nadesse aegadesse ja tajub aega lapsepõlvest tänapäevani ( ehk sellisel juhul siis olevikust tulevik- ku ). Niimoodi võiks ta kogu enda elu-aega tunnetada ja selle aja osa võrrelda näiteks planeet Maa enda „eluajaga“. Inimese eluiga on ju tühiselt väike Maa omaga. Me teame seda, kuid sel korral ini- mene juba tajub seda. Samamoodi võiks tajuda kogu aega Universumis, kogeda seda kogu oma ula- tuses. Ja ka inimese osa kõiges selles.
annaabi.ee 
