Giuseppe Verdi: Itaalia, sündis kirjaoskamatu külakõrtsmiku perekonnas. 7a kohaliku kiriku organisti abiline, 12 Busetto peakiriku organisti õpilane ja hiljem assistent. Üritas saada Milano konservatooriumi, kuid ei võetud vastu nõrga ettevalmistuse pärast. Alustas eraõpinguid Vincenzo Lavigna käe all tänu Antonio Barezzile. Abiellus Barezzi tütrega. Elas Milanos kui La Scalas tema ooper võeti hästi vastu. Järgnes ebaõnnestumisi ja naise surm,mis viis kriisi. Tänu ,,nabuccole" sai üleeuroopaliselt tuntuks. Peale seda ooperites poliitikat,sai rahvuslaseks,loosung ,,viva verdi". Hilisemateks eeskujudeks Rossini ja Donizetti. Hiljem abiellus soprani Giuseppina Strepponiga ning ta valiti rahvuskogusse ning senaatoriks. Ei saanud ooper ,,aidat" õigeks ajaks valmis. Kirjutas reekviemi poeedi mälestuseks. Arrigo Boito ja Giulio Ricordi õhutasid uut ooperit kirjutama. Elu lõpp Milaanos,tegeles heategevusega, avas haigla ja eakate muusikute kodu
entsefaliiti, olles vaid 26.aastane. Verdi armastas oma naist ja lapsi väga ning vajus peale nende surma sügavasse depressiooni. Ta kirjutas valmis oma teise ooperi, mis pidi olema komöödia. See esietendus mõned kuud hiljem, kuid ei olnud edukas – ooperit esitati vaid üks kord. Peale viimase ebaõnnestumist väitis Verdi, et loo enam kunagi mitte ühtegi teost, kuid Merelli veenis teda uut ooperit kirjutama. Verdi hakkas tasapis kirjutama muusikat Nabuccole, mille oli varasemalt ära öelnud helilooja Otto Nicolai. Iga päev midagi kirjutades, sai ooper valmis 1841.aasta sügisel ning kandis nime „Nabucodonosor“. Ooper esietendus 9.märtsil 1842.aastal ning seda saatis tohutu menu, sest Piibli päritoluga sündmustik ja juutide vabadusvõitlus mõjusid ka itaallastele endile – olid nad ju Austria ülemvõimu all. Verdist sai päevapealt kuulsus. Nabucco oli väga innovatiivne – varem ei olnud kuuldud ooperit, mille harmoonia oleks
kujundab ooperi keskse telje traagilis-deemonlik mehekuju, "Trubaduuris" samaväärne naiskarakter, siis "Traviatas" pani Verdi aluse inimlikule, otseselt kaasajast pajatavale lüürilis psühholoogilisele ooperile. Ooperiprobleemide igakülgne vaagimine viis helilooja kindlale veendumusele, et vaid ainulaadseile iseloomudele tuginevad tegevustikurohked ooperid võivad midagi suurt ja tõsist pakkuda. "Leian, et itaalia ooper on liiga monotoonne; seepärast loobuksin praegu "Nabuccole", "Foscaritele" ja teistele taolistele süzeedele muusika kirjutamisest. Neis on väga huvitavaid lavalisi situatsioone, ent piirduvad kontrastid," kirjutas Verdi 22. IV 1853. a. tuntud advokaadile ja dramaturgile Antonio Sommale, kes pakkus talle koostööd ooperiks "Kumngas Lear". Shakespeare'i tragöödia suursugusus ning ainevaldkonna ja karakterite omapära kütkestasid Verdit. Dramaturgi ja helilooja vaheline aastaid kestnud kirjavahetus fikseerib õige hulganisti
annaabi.ee 
